eile hommikul olin seda meelt, et ongi tore vihmane ilm, nokin kodus asju teha. no et vahelduseks võiks ju vaikselt neid asju ka teha, milleks suvel pole oluliselt aega olnud (või kui on, siis olen lihtsalt hinge tõmmanud). puhata tahaks ju.
aga jälle, teadagi.
viidi linnast välja sünnipäevale ära.
kui kõik on nii ära orgunnitud, et tõesti on vaja ainult autosse istuda, no kaua sa siis ikka üritad väita, et ei tule.
pärast oli ikka täitsa hea meel ka. väga vahva oli. lisaks need seened, mis väikesel ümbruskonnaga tutvumise jalutuskäigul üles korjatud said. ning praelesta juurde sobis seenekaste küll ka 🙂
ega täna palju targem olnud.
naersin juba, et ma ootan sügist. saaks ometi natuke rahulikuma elu peale. sest suvel pole küll puhata ja mängida saanud. samas defineerimise küsimus: puhkus ei pea olema füüsiline puhkus. ja rutsiinist välja olen ma saanud ometi küll ja küll.
.. kursused, ikkagi..
