eileõhtune deja-vu. ainult selle vahega, et ma ei ole seda enne näinud unes, vaid täiesti reaalselt. ja mitte üks kord.
ning praktiliselt ainus reaktsioon selle peale on imestamine, et kui blondiks mind õige peetakse? ja tõdemine, et ilmselgelt üsnagi blondiks. ilmselt ma olen selle ära ka teeninud kohati, tõesti.
sest no eksole. ma olen ju ometi ennegi langenud lõksu nagu joodiku või vägivallatseja naine, kellele iga kord tõotatakse, et see on viimane kord ja nüüd kohe kõik muutub, igaveseks (kuigi ma pean tõdema, et mul ei ole kogemust joodikuga ning oluliselt mitte ka füüsilise vägivallaga. aga neid teemasid on veel. petmisest ei räägi ma siinkohal ka mitte). kuigi juba teine kord sama käitumismudelit peaks piisavalt tõestama, et ei muutu midagi.
aga eks ma natuke olen aja jooksul vist arenenud ka ning ei kipu enam väga mitu korda ühe reha otsa jooksma.
ning jaa, ei saa salata, inimestele meeldimise vajadus ei ole ka enam ammu minu tugevaim külg. et ehk mul ei ole vaja kellelegi meeldida, et mu enesehinnang püsiks, ning seega võin sellised tõotajad ilmselgelt tähelepanuta jätta.
või siis, eelmise postituse valguses, minus ei ole enam seda tühimikku, mida ma peaksin teistega täitma.
ning see teeb olemise väga palju kergemaks.