Harri Kingo kommentaar EE artiklile “Appi, ma vajan armastust“:
Armastust võib vaadelda sõltuvusena, kuid sel juhul peame arvestama, et me ei vaatle armastust, vaid kirge – emotsionaalset iha ja viha inimeses.
Armumine on see algustpunkt, kus inimene seisab piltlikult teelahkmel – kas see armumine läh
eb üle kireks – emotsionaalseteks ihaks ja vihaks, lausa neist sõltuvuseks… või muutub tõeliseks puhtaks armastuseks. Meie häda on selles, et me ajame need kaks alati lootusetult segamini – ajame segamini kire (oma emotsionalsed ihad ja vihad) ja armastuse. Me peame kirge armastuseks.Ometi, need kaks pole samased ja on lausa vastandlikud. Kõik religioossed õpetused õpetavad meile armastust, kuid kõik religiossed õpetused õpetavad meile kirgedes elamise ületamist ja jätmist. Idas peetakse meie kirgi – ihasid ja vihasid – rasketeksks meeleplekkideks, mis ei võimalda inimesel jõuda puhta meele ja armastuseni. Põhimõtteliselt sama vaade kirele on ka läänes – ihade ja vihade küüsis inimene on kaugel võimest oma ligimest armastada ja isetult teenida.
Kired – emotsionaalsed ihad ja vihad – on alati isekad, egoistlikud. Armastus seevastu on isetu ja altruistlik. Me võiks õppida neil kahel vahet tegema – meie ja meie lähedaste elu oleks kergem, kui me oskalsime iseendas neil vahet teha ja neid kahte segamini alatasa ei ajaks.
jah, ma tean, millest ta räägib. ja tean, millest artikkel räägib. turvatunde otisimine läbi teise inimese ei ole mitte võõras teema, aga jah, see ei ole armastus. nii palju ma tänaseks juba tean.