see värvipurgi ja -rulli kättevõtmine on üks kahtlane asi ikkagi.
eile sain nagu ühele poole, hommikul mõtlesin mõnda kohta lihtsalt kohendada. valasin natuke palju värvi välja ja otsustasin siis natuke esikusse panna, et alus tühjaks saada.. ja siis valasin veel juurde ja juurde ja värvisin suurema osa esikust ka üle. see oli oluliselt lihtsam, kui köök, sest kinni katta ei olnud praktiliselt midagi.
et ehk kui keegi teine teeb sellised ettevalmistused ja koristamised ära, siis ma võin lõdvalt värvi, rulli ja pintsliga vehkida.
ma arvasin esimese hooga, et ilmselt ei ole aru saadagi, et köök värvitud on, kollane ju ikka – aga ikka teine kollane on. tegelikult võiks olla naaaaatukene soojem ja naaaaatukene pastelsem toon vist isegi, aga nagunii valisin huupi. kodus ei ole ometi mitteüht värvikaarti ju. et tegelikult ma olen tulemusega rahul küll.
iseasi, et maalriteip tahtis kohati ikka väga koos värviga ära tulla. küll sellega, mis ta all oli kui ka sellega, mis ta peal oli.
kui ma juba koristasin, tuli mu (täiega paranenud) kass ja hakkas mu kallal õiendama, et mida ma õige mõtlen, et ta peab juba teist päeva esikus sööma! paarkend minti lõugas sel teemal. aga ma tahtsin põranda ju korralikult puhtaks küürida, ka tema sööginurgakeses, enne, kui asjad tagasi panen.
lõpuks ta ikka rahunes ja ootas ära.
võtsin kätte ja soetasin omale uue fotokast sõbra. jah, oluliselt odavam (ja edevam) kui see, mida ideaalis tahtnuks, aga võimalustel on piirid. olemasolevast vanurist on siiski palju parem. ja noh, nagu öeldud, on edev ja teadaolevalt on minu puhul igasugu vidinate juures nende edevus väike pluss (aga mitte niivõrd, kui kunagi koolis psühholoogia õppejõud arvas :P).
niigi on käes hetk, mil minul ja mu pangakontol on vihkamise-vihkamise suhe.