ema või asi..

onju, ma ei ostnud taaskord lapsele ühekordseks kandmiseks kummikuid (nagu ma tegelikult paar korda juba teinud olen). ta ei kanna neid niisama ja kui järgmine kord vaja läheb, on eelmised muidugi väikesed.
aga seetõttu jäi ta öömatkast ilma, sest jalad said märjaks ja ta saadeti tagasi. mõni teine oleks äkki vastu õiendanud, tema mitte.
ja mul oli nii valus ja kahju seda kuulata.
aga ilmselt ma pean lihtsalt õpetama, et teinekord ärgu heitugu. sest ma keeldun ka edaspidi ühekordseid kummikuid ostmast. esimene punkt on raha, teine lihtsalt põhimõte. see ostas müümine on ilge nöök, nagu ma rääkinud olen ja nii on mul paar paari ammu väikeseid kummikuid kuskil kapi otsas. korralikud, ära visata ka ei taha. ja kuna üks kord kantud, siis ei raatsi isegi kaltsukasse viia. kuigi ilmselt seal need lõpetavad. ma olen ju nii rikas küll, et võin paari-kolmenlümneeuroseid praktiliselt uusi asju kaltsukasse viia, eksole?

ja see arvuti, mis minuga eile koostöö lõpetas, mida seejärel natuke vuntsiti, see täna siis peaaegu töötas ka. vahepeal küll viskab ekraani imelikuks ja kaotab võrgukettad ära, aga asi see pole siis iga poole tunni tagant restartida?
eks homme jälle nutan itipoistele, sest ma ei viitsi tööarvuti probleemidega küll ise tegeleda.

turule peaks minema, see mais võiks hakata juba lettidele ilmuma.

seniks vikerviise.

killukesi

‘sa peaksid blogis tihemini kirjutama’, teatas sõbranna täna.
nagu mismõttes, mõtlesin mina ja vastasin, et ma niigi püüan ju iga päev. ma ei arva, et peaks kuidagi rohkem, kuigi vahel on ette tulnud. ja vahel jälle harvem.
igatahes.
mina ka ei tea.
vahel ei ole aega, vahel ei ole ideid.

‘kas ma ikka pean ise neid asju tooma minema?’, küsis mu laps, teemaks midagi tema laagri tarbeks, sugulase varudest.
vaatasin kella, mõtlesin poeskäigule ja sellele, kas ma siis viitsin veel tulla trammilt maha, vantsida mingi maa, siis veel mingi maa ja siis koju.
‘no võiksid käia jah, mina ei jõua.’
tagasi jõudis ta pooltunni hiljem, kui ma arvestasin, hulga rohkemate asjadega ning kiitis, et talle oli jäätist ka pakutud. eksole. mulle ilmselgelt ei oleks. kasud sees lapsel. muuhulgas sai ka piirkonna kaardi näppu.

miks töö juurde sünnipäevadele tuuakse magusat?
otsustasin täna just, et kui ma viin, siis midagi soolast (ka). siiani on see magus maitse suus ja samas kõht liiga täis, et kiluleiba süüa. no ja muud sellist sobivat ampsu ei ole.
kusagil on üks kena pisikeste peekonipirukate retsept, aga isegi nende tegemiseks peaks poodi minema.
ei viitsi.

eriarstidele saamine on endiselt üks hädaorg, aina hullemaks läheb.
narkomaanidele toimub süstlavahetus ja mis kõik veel, et nad ikka elus püsiksid (ma ei mäleta, mingit ravimit hakkavad ka tasuta saama, oli selline artikkel kuskil kunagi) jms, aga normaalne inimene sureb enne ära või maksab end segaseks, kui tahab ravi saada.
ma kasutaksin jah erateenust, kui ma sinna ühisesse katlasse päris viisakat protsenti oma palgast sotsiaalmaksuks ei virutaks. nüüd lihtsalt ei jää seda summat kuskile, et lapsega vajaliku tasulise arsti juurde saada.
ja siis on tore lugeda, kui kirjutatakse, et meie inimesed ei hooli tervisest ja ei käi regulaarselt seda, teist ja kolmandat kontrollimas.
ma siin lasin oma hambaid kontrollida. tulemus on see, et ma nüüd korjan raha ja loodan, et kui raha koos, siis pole teenused poole kallimad ja mõni hammas on suus ka.
aga see hala ei vii ka kusagile.
küll variant tekib.

üldiselt, raamat ootab..

P.S. millest tuleb, et meie spordinakal (vanasti ka ETV nime all tuntud) ei kannagi praegu õhtute kaupe sporti üle? u19 jalka on ka ETV2 peal.. keegi on haigeks jäänud või puhkusel või?

esmaspäevne

ma mäletan, et hommikul oli mul hulk mõtteid, millest kirjutada. aga mis need olid, sellest ei ole mul küll hetkel aimugi.
no müstika.
mingigigi seosepojuke võiks ometi tekkida? aga ei..

endiselt piinavad mind igavikulised küsimused sarjast ‘kuhu kaovad raha ja aeg?’ ning ‘kust tuleb tolm?’. ja ärge püüdkegi väita, et seoseid ei ole, ma lihtsalt ei usu!

ahjaa, Tallinna uued ühistranspordipiletid. ma ei ole väga kursis, aga kui mul on id-kaart, kas siis muutub midagi või? et ikka pean veel ühe neetud kaardi rahakotti soetama või?
täiesti hullud, ma ütlen. selmet et need kaardid teeksid elu lihtsamaks, on see üks igavene jama hoopis. rahakotis miljon kaarti. olgu, keegi ei käsi kõike võtta, aga kui need on tooted-teenused, mida ma nagunii kasutan..
tore, et vähemalt mõned üksikud ettevõtted on suutnud id-kaarti kliendikaardina kasutada. jälle, mitte et ma vaimustuksin id-kaardi lehvitamisest igal pool, aga pigem see kui jälle üks kaart juures.

muidu, tänan küsimast, ei ole viga. võiks öelda, et isegi hästi.

saabumine kesksuvesse

minu meelest on suvi täies hoos. ei taha mitte olla seal, kus eelmisel suvel oli 100 päeva üle +35 kraadi sooja (ja umbes juulist rohelist muru ei ole, sest kuiv on) või seal, kus on üle aastate soe juunikuu, oli vähese vihmaga talv ja nüüd suured tulekahjud. siin on väga mõnus.
nagu ka see nädalavahetus näitas. juulikuu algus. see kummaline juuli..

aga jah, eilsest ei ole ühtegi pilti, sest suurt kaamerat ma ei viitsi igale poole tassida ja väike, noh, on küündimatu. ja võõraste sulgedega ma end ehitama ei hakka. kuigi seed laud oli nii ilus ja isuäratav. teisalt, ei ole vaja söögipilte hetkel.
mul on isegi uus kaamera välja vaadatud, aga kui ma kunagi selle jaoks raha kokku peaksin isegi saama, siis on juba nagunii midagi muud vaja.

tasuta Jazzon mahtus nendesse päevadesse isegi vähem, kui oleks tahtnud. pole parata.
see mis oli, oli hea 🙂