aeg-raha

kui mul ongi vahepeal tunne, et tahaks puhata ja mängida, siis meenutan endale, et ise olen omale nii palju tegevusi valinud. keegi ei keela mul vabamalt võtta. ning teiselt poolt ma ilmselgelt võtangi vabamalt, kui igal nädalal 40h töötavad inimesed. lihtsalt mu tegevused on ebaregulaarsemad ja kuhjuvad hooti. samas hooti ei ole suurt midagi teha ning see annab mulle võimaluse ebaeestlaslikult logeleda selle sõna otseses mõttes. eestlaste filosoofia on, teadagi, ‘tee tööd, siis tuleb armastus’ ehk et me rabame lõdvalt rohkem, kui hädasti vaja. muidugi, meil päris nii ka ei saa, et istud ja ootad puu all, kuni saak suhu kukub, kliima on säärane. talveks on ulualust ka vaja jms.
aga meil on mingi nõme tarbimisühiskond ja kui sõbrannal on köögikombain ja 40-tolline lcd telekas, siis ei saa ju kehvem olla. süüa tahaks ju ka osta seda, ming hing ihkab.. ja nii see pidev rabamine käibki.
ometi on just aeg see väärtus, mida kohe kindlasti tagasi ei saa.

see on muidugi selline klassikalise kapitalistliku nn heaoluühiskonna (heaolu seisneb selles, et meil on palju asju?) mudel. arvata on, et praeguste arengute juures meie selliseni ei jõuagi ja ka muu maailm hakkab kaugenema.
aga hea illustratsioon ikkagi. sest see keskmine etapp tundub meie kodumaal küll tõene olevat, vähemalt aja mõttes. raha mõttes on, noh, pehmelt öeldes erisusi.

tegelikult siit ka vastus iseendale: ma teengi paljusid asju ilmselgelt sellepärast, et see on aeg mulle endale. ega see suve tihedus ei tule ju niipalju töisest tegevusest kui just kõigest muust.
ning jaa, ilmselgelt jääb mõnigi tegemata raha pärast – aga just seetõttu, et ma võtan aega. raha arvelt. ning vahel vingun ise selle üle muidugi, kuigi tegelikult pole ‘süüdistada’ kedagi peale iseenda.

ah, moonid õitsevad, vili valmib, ma mõtlen endiselt lammastele ja nüüd juba ka kanadele ning vajalike asjade jaoks on alati olemas nii aega kui raha 🙂