hoiatus: kes hala ei taha lugeda, hoidku sellest postitusest eemale.
ma pidin täna veel korra kalendrit vaatama – no ei ole mitte täiskuu.
aga no selge, et vahepeal peab olema mingeid jamasid – muidu ei oskaks igapäevast head ju hinnatagi. nõme on, kui need jamad otseselt rikuvad minu ja lapse plaane. ammune värk, suusõnaline kokkulepe ei pruugi midagi maksta, seda võib ju lõpmatult keerata ja lisada tingimusi, mida algselt ei olnud. ja siis solvuda, et ma ei olegi lollike ja pole nõus jätkama; ning minu nõuet pidada kinni algtingimustest peetakse minupoolseks tingimuste esitamiseks.
pigem täidangi oma isiklikud plaanid poolikult, sest pole võimalusi muudmoodi. mingi paindlikkus on normaalne, aga kuskilt jookseb piir ka.
jajah, räägin rahast jälle. loll teema, aga mis teha, et minu jaoks ka tundlik teema.
aga see ei tähenda, et ma olen palukese nimel nõus ükskõik mida ükskõik kui kaua taluma.
lisaks tuli eile veel üks ootamatu asi, mis ka ilmselt väljaminekuid (ja mitte väikeseid) nõuab. täiesti nõme oli seletada, et kuigi vajalik, ei ole see mulle lihtsalt jõukohane. aga sel hetkel ma veel arvasin, et äkki see eelmises lõigus nimetet kokkulepe peab natuke vett.
mõne aja peab veel vastu pidama, küll siis hakkavad asjad hargnema. vähemalt on hetkes konkreetselt teada, et selle kuu peangi külmkapihoidistest toituma ja muid asju saab maksta – ka kunagi. igatahes parem, kui lollilt loota.
lapsega saan ka hakkama. kasvõi üle oma varju hüpates, temale antud lubadused saavad täidetud. poolikult küll, aga ikkagi.
nagu oleks üksikemal mingeid muid võimalusi.
ega mul muud üle ei jää, kui sellele perioodile kriips alla tõmmata ja süveneda sellesse, mis on hea.
näiteks see isetekkeline kohupiimatort külmkapis. või tore eesootav õhtu.
peavalust saab lahti tabletiga, onju.
P.S. kena postitus Nirtilt. algpõhjuse leidsin siit. ajab sobivalt itsitama kohati.
mina muidugi sellist pulmapiletit osta ei jõua 🙂