couchsurfingust on viimase paari aasta jooksul isegi meedias juttu olnud ning siinkohal pean tunnistama, et ka mina tegelen sellega. süsteemis olen juba päris mitu aastat, kunagi oli omal kiirelt odavalt öömaja vaja kusagil ja nii see läks.
tegelikult mu ööbimiskogemused ongi väikesed, rohkem on majutuskogemusi.
siiani on see tempo üsna rahulik olnud, väga palju soove pole tulnud ja ma olen üsna valiv ka. lisaks ei taha ma külalisi, kui ma tunnen, et mul ei ole aega nendega aega viita. sest mulle meeldib nendega natuke ringi käia, suhelda, midagi näidata.. et see on nagu asja üks külg mu jaoks. ei taha tunda end tasuta öömajana.
aga alati ei näe kõike ette ju ka. nii et hulga väga positiivsete kogemuste hulgas on mõni natuke vähem positiivne, ühtegi päris halba õnneks ei ole 🙂
hetkel aga on mingi suvine hullumaja, viimase nädalaga olen saanud ma julgelt tosin (või rohkemgi) majutuspalvet. nii et vaatan oma suvist graafikut, mõtlen töökoormusele, loen profiile (lihtne on välja praakida need, kes tahavad tulla kahekesi, kuigi mul on konkreetselt kirjas, et majutan ühe inimese) ja püüan vastata.
kahjuks peavad enamik saama eitava vastuse.
ma tean, et on neid inimesi, kes püüavad iga soovija vastu võtta, kui vähegi võimalik. mina nende hulka ei kuulu. vahel jääb süda valutama ka äraütlemise pärast. aga no ei ole mõtet ju pakkuda majutust, kui see mulle antud hetkes pigem ebamugavusi tekitab.
kõige keerulisem on otsustada nende üle, kes on alles algajad ja kellel ei ole veel mitteühtegi tagasisidet või on see ilmselgelt mõnelt sõbralt. sest tagasiside annab just palju infot inimese usaldusväärsuse kohta.
kuna mind ennast aga võeti esimene kord ka nö lambist ööbima (ja anti võti), siis ma olen ikka püüdnud uustulnukatele ka vastu tulla. kusagilt peavad ju ka nemad oma esimese tagasiside saama.
sõprusringkonnas oli arutelu sellel diivanisurfi-teemal ka. mul on mõned tuttavad, kes samuti sellega tegelevad.
paljud aga leiavad, et ei taha kedagi võõrast oma juurde ka paariks ööks nö elama. et elamine on omi asju täis ja nii ei saa. võtmeteema on ka omaette, paljud ei ole nõus võõrale oma võtit andma. samas, ei peagi. kokkuleppe küsimus. tean nii neid, kes annaavd külalisele võtme kui neid, kes ei anna.
viimati tõi keegi mängu selle nn koduvahetuse teema – et leiad sihtkohas mõne pere, kellel oleks soov tulla siia ning vahetate nt nädalaks oma elamised. aga mu jaoks on just see niisugune ebasobivam variant. suure perega küll mõttekam, aga minu jaoks on ebameeldiv, et mind ennast ei ole üldse siin, kui teised mu kodus toimetavad ning soovi korral kõik mu kapid ka läbi sobravad (loogiliselt võttes seda ei tehta, aga.. ja teisalt, mulle öeldi, et ega ma ei tea ju ka, mida mu surfar teeb, kui mind kodus pole ja tema on. aga üldiselt nad ei ole siin eriti üksi)
no ja siis see mõte veel, et paljud, pealtnäha sotsiaalsed inimesed, ütlevad, et nad ei viitsi mingi võõraga niimoodi suhelda. mida ma ka täiesti mõistan. sest mu iseendagi pealtnäha sotsiaalsuse taga on peidus üks päris kenake asotsiaal, kes meelsasti lülitab end maailmast välja ja veedab õhtuid omaette rahus raamatuid lugedes, tundmatagi vajadust mingi sotsiaalsuse järele (see on muide süvenev mu juures). aga seda enam ma tunnen, et vahepeal peab neid võõraid võtma ja majutama ja seletama ja toimetama. nagu profülaktikaks või nii. ilmselt see muidugi ei toimi nende puhul, kes samas peavad tööl olema väga sotsiaalsed nagunii.
et ehk igaühele oma. ning kõigest sellest võib ka päris eemale jääda.
mina aga vaatan järjekordsed diivanisoovid üle.
P.S. kuna mul pingback miskipärast ei näi toimivat (kunagi uurin), siis kohvikrati kirjutise leiad siit.