pistsin täna ikkagi ka nina õue, kuigi pool häält oli öö jooksul mu juurest lahkunud. ometi ma eilsel palaganil ei andnud oma häält (no ma ei vaadanud ka, poleks osanud anda). hääl aga pani ise ajama.
jalutasin mõne kilomeetri, enne, kui taas uimaseks kiskuma hakkas. nõme.
ja mul on tunne, et alles oli kõik hall ja raagus, nüüd on kastanid täies õies ja võililled loobivad juba ebemeid. see eelmise nädala üritus ikka tekitas totaalse teise dimensiooni. ma oleksin nagu 10 päeva kuskil täiesti ära olnud, ometi mitte päris.
viimane riiul. selle jaoks oleks vaja mingeid korve, st ma tean täpselt, milliseid. aga neid meie kaubandusest ei saa. muidugi, need riiulid on ebastandartsed ka.
mingi hetk pean enda jaoks salvestama reedeõhtuse vestluse nädala tagant.
kompa, mh, on ikka paigast ära täiega.