seekord siis oma hooviürituse, Kungla KakskümmendKaheksa.
kuigi selline tunne on küll, nagu oleks eile maratoni jooksnud või midagi.
ilusal pärastlõunal oli vahepeal küll täiesti hullumaja. meil läks osa toitu ju köögist (soe hautis, külm jäätis, teine külm magustoit), neid tuli serveerida. vahele tortillasid praadida (oh, Hispaania maja tüübid tulid selle juures appi), jooksvalt lahendada nõudepesuprobleeme (sest kõik vist mõtlesid, et keegi teine mõtleb välja, kuidas seda teha) jms.
kava oli ka ikka uhke, oli näha, et tuldigi spetsiaalselt mõnda esinejat vaatama.
paljud olid meil hoovis tunde. murul ja puha, sest mööblit ei jagunud. järgmine kord tuleb kott-toolid mängu tuua. kuigi ma ütlen veel üks kord (ma olen viimase kahe päeva jooksul seda öelnud juba lugematult): järgmine kord teeme kaks ämbritäit kartulisalatit ja aamen 😛 amatööridena pakkuda 11 nimetusega menüüd, kus on esindatud nii eelroog, salat, supp, põhiroog, magus, küpsetis.. kuuldavasti olla teenindusletis lausa küsitud, et mitu aastat me toitlustusega tegelenud oleme :O
jäätis oli muidugi täielik hitt, kuigi osa sellest ei jõudnud korralikult ära külmuda. aga praktiliselt iga kord, kui õues käisin, kuulsin, kuidas keegi soovitas oma sõbrale jäätist (suvalised pealtkuuldud katked, eksole).
hispaanlasi käis meil seal ka mitmeid ja nende poolt olla ka mõni kiidusõna toidu kohta tulnud. täitsa hea meel 🙂
mingite asjadega panime muidugi puusse. st nagu ikka, miskid asjad said varakult otsa (salati jaoks tuligi poodi vahepeal lausa minna, et juurde teha) ja mingeid jäi järgi. teinekord tean juba paremini – sest need olid täiesti minu valearvestused. aga jah, esimene kord sellises mahus niisugust asja teha. või üldse sellist asja teha siis jah.
see, et pilte müügiks ei läinud, oli ka kehva presenteerimise viga muidugi. st et inimesed ilmselt ei saanud aru, et neid ka osta saab. jälle nats targem.
ning muidugi, meil oli suur hulk suurepäraseid abilisi, kes kulutasid hulga oma kallist pühapäevast aega, et meid aidata. fantasiline on teada, et meil on selliseid sõpru-tuttavaid!
muidugi, oma pere on ikka kõige lähedasem, aga ei saa jätta kuidagi mainimata, et köögipoolel oli mu oma ema küll kõige rohkem abiks ning köögi-teenindusleti vahelise lülina töötas (ma ei saa seda muudmoodi nimetada) minu isiklik 10-aastane poeg. ta oli nii kohutavalt asjalik ja tegi kogu hingega seda, mida ta tegi ja täispika päeva. ma ei kujuta üldse ette, kuidas me oleksime ilma temata saanud..
ning muidugi oli meil suur hulk külalisi, nende hulgas meie president.
oeh.
aga nüüd peab küll veel lõpud ära koristama-pakkima-viima-tooma..
ühe pildi suutsin ka teha.
