vaatasin praegu Cherry pakkumist Click & Grow-le. pealtnäha super (oo, 12 euro eest kaks taime!), aga süvenedes selgub, et nende kassettide jaoks on vaja potte juurde ja nii tuleb komplekti hind päris kallis. ah, nagu ikka. enne tee omale põhjalikult selgeks, mida pakutakse ja kas see tegelikult on ikka kasulik, siis mõtle, et kas sa reaalselt ka ikka vajad ja siis tegutse. ehk et ma ostan neid asju (vautšereid) ikka vähe, kuigi ilmselt hoiaks kenasti kokku, kui rohkem kasutaks. aga teisalt, pole mõtet osta teenust või asja, mida ma muidu ei ostaks.
üks kinovautšer.. just avastasin, et pean kiirelt ära kasutama, napilt veel jõuan!
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
sõbranna just ohkas, et ostis mingit kohupiima, selles fooliumpakendis – ja seal sees oli veel teine fooliumpakend, mille sees oligi kohupiim. tore, et mitte päris matrjoška. mis selle asja mõttekus on, ei saa meie küll aru. et pealmine pakend on õhku täis ja jääb petlik muljet suuremast pakist või?
tootja ilmselt põhjendab, et siis on turvaliselt suletud (ma ei tea, ma oletan); ometi sulgeb ju ÜKS pakend ka selle ära täiesti?
igatahes on minul küll meeles lapsepõlveaegne tilkuvas paberpakis kohupiim. kotitäis toidukaupa jäi ka sellega täiesti ellu, kuigi siis ei olnud neid jubedaid õhukesi kilekotte ka, mida praegu igal pool kaela määritakse (piim ühte kotti, kohukesed teise, banaanid kolmandasse.. turul üritavad nad lausa iga asja eraldi panna; hea, et igat kartulit eraldi kotti ei topita..).
igatahes mingi nõme kunstlik pakenditsodi tekitamine.
mis on ka põhjus, miks mulle kapselkohvimasinad ei meeldi: ühe tassi jaoks tekib paras hunnik prügimäekraami.
aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
tegelikult ka mitte sellest, et lapse eilne esinemine oli samuti tore. algul läks klaverisaade natuke sassi, aga nad alustasid uuesti.
kui oleks selle ka saanud, et peale lõppu ja kummarust oleks ta oma noote kokku korjanud natukene helgema näoga, siis oleks lausa super. sellest ma isegi saan aru, et ta saalitäie publiku ees seisab üsna kangelt, mitte ei nõksuta jalga või puusa, nagu kodus ette tuleb. küll jõuab.
rääkida tahtsin hoopis sellest, et peab skeemitama hakkama. ilmselgelt. mis ja kuidas – ma veel ei tea. aga kusagil on kõik lahendused ometi olemas. minu asi on natuke vaeva näha ja need üles leida.
aga ma ei taha sellest ka väga pikalt rääkida. eksole.
sest lõpuks on asjadel kalduvus laheneda. ka siis, kui nad ei lahene nii, nagu mina tahan.
‘ära muretse, paremad ajad on ees. sa oled tugev, ära anna alla’.
kui ma sellele mõtlen, siis ma muidugi üsna tihti ei taha tugev olla. kui ei mõtle, siis vist olengi. mõtlematult.
vähemalt pakuti hommikuks peeksi ja mune.
