päevad pole vennad. teadagi. iga päev ei saa olla kõik vähem või rohkem ülevoolavalt hästi. mõnel päeval on kõhklused ja kahtlused ja hirmud. peavadki olema. palju ebanormaalsem, kui neid ei oleks. äratus lõi nuiaga, energiat on alla viimase aja keskmise ja silme ees keerlevad kõige mustemad stsenaariumid. kuigi subjektiivselt võttes ei ole nendeski mitte midagi hullu.
see va äratus. no ma ei tea, viimasel ajal ongi jälle nii. äratus lõikab une läbi ja siis on päev otsa selline ebamäärane unine loppisolek. täpselt selle ajani, kuni ma lähen voodisse, et uinuda – siis hakkavad mõtted peas ringi käima, üks parem kui teine, ja une tulek aina lükkub. e-ba-meel-div.
tavaliselt muidugi päeva jooksul saan sellest üle, sest .. hm.. sest et saan 😛 loodetavasti tekib täna ka see hetk.
aga eks kinnitan endale lihtsalt, et igas asjas on head ja halba ja peabki mõlemat nägema. ka siis, kui midagi väga muuta ei saa. leppida, harjuda ja aru saada võib ikka.