ekskursioon ja maakuulamine. ja kõik need muud plaanid.
lapsed (nii suured kui väikesed) tulid üldiselt kenasti toime. kes millega. positiivsed emotsioonid on ülekaalus. imeline vana aed, tuuletu ja päikest täis. niuts. aga ma tajun ka, et omad miinused on sealgi.
sellisel päeval, nagu täna, tundub peaaegu kõik võimalik. mingis mõistuse piires siiski. jalad maas.
eks homne tümitab mind natuke maa sisse ka. aga see paistab siis.
on asju, mis ei ole liikunud nii, nagu peaks, mõni asi aga liigub liiga vääramatult, et üldse kahelda. lõpuks saab kõik täpselt paika, teadagi.
mõned hetked tahaks igaveseks talletada. ‘see on ju sinu aia tagune’, ütles M. autot manööverdades. hetk hiljem oleme sel terrassil, kuhu võikski end unustada.
