oujee, kevad või midagi. hommikul oli küll rõve külm tuul. aga nüüd pidi parem olema. nojah, päike ikkagi.
mõtted ja ideed tuleb nüüd katsutavasse-nähtavasse-tajutavasse vormi panna. vähemalt on, mida sinna panna. tundub, et ajasisustamisega ei teki niipea probleeme. fookused vajavad nihutamist – vähem energiat sinna, kus keegi seda tegelikult ei taha (kuigi oleks vaja), rohkem sinna, kus on nii nõudlus kui tahtmine. mõne unistuse peab elus täide viima ikkagi. või vähemalt proovima.
ja kui mitte mina, kes siis veel? eriti, kui team on olemas ja on vaja olla vaid üks nende hulgast.
aina enam tajun, et neljakümneselt elu alles algab. noorpõlve kõhklused-kahtlused-otsingud on läbikäidud etapp, iseendaga läbisaamine selgem, kui poole nooremana, maailm iga päevaga avarduv, hirme vähem. siirdeaja põlvkonnast, nagu ma olen. minevik on läinud, et mulle midagi õpetada; tulevik on ees, uusi kogemusi täis; kõik mis vaja, toimub tänases päevas.
