kevad tuleb sammhaaval. päike soojendab ja sulatab, kuid ikka on veel jäine. eriti õhtuti. esimesi lindusid kuulsin kesklinnas, kärbes askeldab köögis. päevad muutuvad pikemaks, kui ööd.
sõbranna arvas, et ta ei taha tulla Türannosaurust vaatama, et on selline karm ja julm film. takkajärgi jään siiski nõus sellega, kes ütles, et keskmine multikas on oluliselt vägivaldsem. jah, seal oli muidugi selliseid karme hetki, aga pole parata, sellised hetked on kahjuks üsna paljude inimeste elus reaalsed. kuigi kõrvalt vaadata oli ikka kohati väga õõvastav. aga mitte otsese vägivalla pärast, vaid selle aimatava pärast, mis selle kõige taga veel on.
ka süsteem, muidugi. sest kõigile ei jagu tuge. kõik ei oska või taha seda otsida. kusagil hägustub ohvriksolemise piir. ‘mu tuttavad ei usuks, nende meelest on J. superabikaasa’. see, mis on tegelikult fassaadi taga. hirm. või ka mitte alati. armastus, mis teeb meid pimedaks, et sama armastus teeb halba teistele, kes meist sõltuvad.
ja ometi ei saa õigeks mõista ka seda, et ‘mind eristab teistest see, et nemad ainult räägivad, mina teen’. omakohus ei ole tänapäeva maailmas lahendus. süsteem, taas. süsteem, mis ei jõuagi kunagi kõikjale.
abi saab pakkuda neile, kes seda soovivad. paljud ei oska soovida, enam.
hea film.
vahel on mu elu nagu alama järgu eriti kehvas seebikas. enamus aega õnneks mitte.