hommikul oli õues üllatavalt külm. aga vähemalt on päike väljas, jess! jalutasin, või siis õigemini vist uisutasin oma külalisega linnapeal mõne tunni. no ja see mõte on ikka, et kui suvel ühistransa seisaks, siis kuluks lihtsalt aega kuskile jõudmiseks (autotu, nagu ma olen), aga hetkel on see kohati lausa ohtlik ja aega kulub oluliselt rohkem.
hea on see, et ma ei pea homme eriti kusagile liikuma.
vist.
netis on igasugu arvamusi selle streigilaine kohta. mina ei avalda mingit arvamust. sellel on nii palju erinevaid tahke, et ma ei oska end positsioneeridagi. aga eestlaste üldist tuimust arvestades on täitsa üllatav, et midagi toimub.
see imelik valu liikus täna kõhu poole. hommikul tõustes olin kogu kehast enamvähem kange ja kergelt valulik. selga ma juba oskan hoida, nüüd aga oli vaja veel mingeid teistsuguseid liigutusi teha.
täiesti mõistetamatu, võõras ja hirmutav.
joon ohtralt vett ja lähen kunagi arstile. liikumine tegi olemise paremaks.
ma teenin vähem, kui õpetajad (mis elu see on, ah?, võib nüüd igaüks küsida), mul on keskealise tervis (juba see mõte, et ma olen keskealine, on pehmelt öeldes ebameeldiv), ma olen ilma partnerita (osade meelest pole selline elu midagi väärt; ka ma ise kartsin kunagi sama), ma suudan endast siin jätta ilmselt üsnagi depressiivse mulje – aga siis ma vaatan enda ümber ja leian, et, pekki, elu on ikka imeilus. isegi, kui ma seda alati ei oska ilusaks elada.
esimest korda leidsin ma seda niimoodi teadlikult varapubekana.
