Aasta: 2011

täidetud rullkõrvits

Posted on by PilleRiin

rullkõrvits, paarkümmend aastat tagasi kabatšoki nime all, uuemal ajal üsna eksliku nimega suvikõrvitsaks nimetatu, on hetkel üks toekamaid valmivaid vilju 🙂 inglise keeles on ta küll ka ‘summer squash’, aga eesti keeles on suvikõrvitsaid kolm tükki:

Tasub meelde tuletada, et on olemas ka lame taldrikkõrvits ehk patisson ning spagetikõrvits, mille sisu tõesti meenutab spagette ning on kasutatav keedetult, analoogiliselt spagettidega.

Toidutare

täidetud rullkõrvitsat olen ma teinud aastaid. üldse, selle kasvatamise kombe tõin meie perre mina, Ukrainast, kui ma kunagi keskkooli ajal Lvovis mitu raksu käisin ja kabatšoki sealt no avastasin iseenda jaoks. ema võttis vedu ja sealtsaadik on seda igal suvel kasvatanud. edukalt, sest vilju valmib ikka palju.

seekord vaatasin kaasaantud pirakat ja mõtlesin, et kui ma seda klassikaliselt täidan (pikuti pooleks lõigatuna), jääb seda meile kahe peale paljuks. et täidaks küll, aga kuidagi teismoodi. mis siis ikka, otsustasin viilutatult täita.

4 paksu viilu (ca 3cm) rullkõrvitsat
100g toorsuitsupeekonit (Vana-Torokse pärissuitsupeekon on mu viimase aja lemmik)
300g korralikku hakkliha (mul oli 70% veis, 30% siga; aga võib kasutada ka nt kalkunit või muud, oma soovi järgi)
1 pisike sibul
1-2 küünt küüslauku
1 punane paprika
100g juustu (riivitult)
soola, pipart, hakitud peterselli

ära rullkõrvitsat koori. uurista viiludest seemnetega südamine 2/3 ulatuses välja, jäta põhi terveks. raputa üle soolaga ja jäta seisma. pane ahi sooja 180 kraadi peale.
tükelda peekon väikesteks kuubikuteks ja pane pannile, keskmisele kuumusele. pruunista ja hauta rasv välja, aegajalt segades.
vahepeal puhasta ja tükelda sibul ja küüslaugud. kui pannil on juba kenasti rasva, lisa need peekonile ja küpseta üsna madalala kuumusel – pruunistada ei ole vaja. paari minuti pärast lisa hakkliha ja kuumuta segades veel ca viis minutit. hakkliha ei pea olema läbi praetud, küpseb ahjus ära kenasti. maitsesta segu soola ja pipraga.

eemalda paprika saba ja seemned, lõika paprikast ringid.
võta ja vala rullkõrvitsaviiludest väljaimbunud vesi ära, vajadusel kuivata viilud majapidamispaberiga üle. aseta viilud ahjunõusse, tühimik ikka ülespoole. pane iga viilu peale paprikaring. ülejäänud paprika hakkisin peeneks ja panin rullkõrvitsaviilude põhja.
jaga hakklihasegu viilude vahel ära ning aseta täidetud rullkõrvitsad ahju.
ca 30 minuti pärast raputa toidule hakitud peterselli ning puista üle riivjuustuga, lase küpseda veel kuni 10min.

kui on paksema koorega vanem suvikõrvits, nagu mul, siis enne sööma hakkamist lõika koor õhukese ära.

õhtukseks magustoiduks läks vaarikajäätis väikese mustsõstra-punasesõstralisandiga külma 🙂

üksolek ja üksindus

Posted on by PilleRiin

ma olen selline, kes on enamvähem kogu oma täiskasvanuea (ja natuke varemgi) olnud arvamusel, et ei suuda eriti üksi olla. et üksindus (emotsionaalses mõttes, eksole) on midagi, mida peab iga hinna eest vältima. ja see tähendab ometi ju, et füüsilise üksioleku perioode peab ka ometi vähendama. ilmselt seetõttu olen aegajalt enda ligi kuhjanud ka mingeid absoluutselt ebavajalikke suhteid (kuigi küllap on iga neist siiski mingis mõttes vajalik olnud) ja aegajalt klammerduma kippunud (huhh, piinlik muidugi).
ehk siis, ma olen kartunud üksijäämist, ilma, et ma seda õieti kogenud oleksingi. ja sellest tulenevalt teinud suure hulga nii mõistuslikus kui emotsionaalses plaanis kummalisi otsuseid enda sees – sest, nagu öeldud, tundus mulle, et emotsionaalse üksinduse vältimiseks peab vältima ka füüsilist üksiolekut.

hah!
ma olen pimeduses elanud suure hulga oma parimaid aastaid!
sest tegelikult, olles füüsiliselt (parnterluse mõttes, eksole; ma ei räägi siinkohal ei lastest ega seksist) üksi, väheneb emotsionaalse üksinduse mõõde oluliselt. lihtsalt, ilmselgelt saab ka see mittemõistuslik pool aru, et midagi ei ole ja pole lootustki – ning kui midagi pole oodata, siis on ju hea ja rahulik olla ometi.
selles mõttes on füüsiline kaksiolek, kui sealt on kadunud emotsionaalse kaksiolek, hullem. sest kuskil alateadvuses tiksub ikka teadmine, et see emotsionaalne pool võiks olla ning see närib seestpoolt hullult. energiat kulub ka sellele närimisele omajagu, isegi, kui mõistus ütleb, et tegu on ilmselge enesepettusega.

ehk siis ma olen nö suhtes olles kogenud palju rohkem emotsionaalset üksindust kui ilma suhteta. ja et üksiolek ei ole midagi hullu ega koledat, enamasti pigem vastupidi.

merepäevad ja kohtumine tundmatuga

Posted on by PilleRiin

nagu ikka – kui mõni aasta tagasi oli selline natuke rahulikum üritus, siis nüüd on hullud massid koos. sel aastal olid sabad isegi nendele laevadele, kus neid tavaliselt olnud ei ole, no näiteks Suurele Tõllule ja Tarmole tabasin sabad. Krusensterni pea Rimini ulatuvast sabast ei tasu rääkidagi (laps vahtis saba lõppu, laeva kaugust ja teatas, et ei, me ei lähe sinna. pole parata, ma olin ta otsusega nõus).
lastealal Rannarahva muuseumi telgis sain teada, et mu laps oskab puutüki ja noaga täitsa ise täitsa kenasti ringi käia ja välja tuli sealt tillukese kahemastilise isetehtud purjekaga. see juhendaja aitas seal natuke teda, aga suurema töö tegi poiss ise. leidis, et see on tõesti lahedam, kui mingi mõne euro eest oleksime osta saanud – ilmselge hiina masstoodangu.
Vana-Torokse peremees vabandas, et kaelakarbonaad on otsas ja palus helistada, mis päevaks turule jõuab. turu juures aga gruusia šašlõkki ei olnudki. ma nii lootsin.
kuna eile käisime juba merel, siis kahe sadama vahel kulgesime mööda kultuurikilomeetrit. laps ikka uuris mult, et miks see kultuurikilomeeter on, et pole ju eriti mingit kultuuriasja seal, ajasin talle siis häma sellest, et kunagi tuleb. võijah, kas see just häma on muidugi. ja siis oli tal küsimus ka selle kohta, et miks asja nimi on kultuurikilomeeter, kui tegelikult on pikem (ma pakuksin, et kui nüüd võtta reisisadamast kuni Tööstuse tänavani, siis pigem 2km jah) – ma pakkusin variandi, et see on mugavam nimi kui kakskilomeeter. või siis et äkki kultuuri tuleb kilomeetri jagu 😛
Lennusadamas turnis laps enamiku laevu läbi (ma hoidsin end ja roninud nii palju) ning suundus selle basseini poole, kus laevukesi sai ujutada. eelmisel aastal lasi puldilaevaga seal ringi. vaatame: puldikad on, aga mitte vees. leidsime asjaga tegeleva tüübi ka, see vabandas, et laevad tahavad vahepeal kuivama, et seal neid pritsitakse jms ja osa elektroonikat saab märjemaks, kui vaja oleks. proovis ühte, sai käes mootori tööle, aga vees jäi kohe seisma.
käisime siis veel ringi, vaatasime natuke jahtide võistlust, poeg proovis kuival maal meresüsta, veel mõnel laeval sai käidud ja suundusime tagasi. seekord sai ikka ühe paadi tööle ja laps sai mõned ringid ja manöövrid sellega vees tehtud. õigel ajal taipasin hoiatada, et liiga serva ligi ärgu sõidutagu – sest kohe oli mitu paari käsi, mis tahtsid paati haarata.
mängualal tuli ta mu juurde küsima, et äkki teeks näomaalingu – ja siis tõdes ise, et tegelikult on ta selle jaoks vist natuke liiga vana juba.

jalutasime läbi Kalamaja pargi bussile, kui nägin, kuidas buss ära sõitis. peatusesse jõudes oli seal üks papi, kes ka graafikut vaatas ja kui ma läksin ka ligi, teatas, et ’58 peaks tulema’. kuna kell oli enamvähem täistund, siis tõdesin, et 58ne buss oli see, mis just ära läks ja teatasin seda papile ka. mõtles natuke ja hakkas jalutama. me mõtlesime ja hakkasime ka. trammile.
trammipeatuses (kuhu papi ka oli jõudnud) poeg proovis oma merepäevadelt soetatud osavusmängu (puidust varrega topsike, mille küljes on nööriga puidust kuul, mis tuleb siis õhku visata ja topsikesse püüda) ja tegi seda natuke liiga mu nina all (leida, et su nina suunas lendab puidust kuulike, mis sellest, et nööri otsas kinni, aga siiski päris lähedale) ning ma võtsin sõna, et seda asja peab pisut kaugemal tulema.
selle peale astus papi ligi ja küsis pojalt, kas ta tsirkuses on käinud ja näinud, et klounil on nina otsas punane pallike. laps muidugi sai jaatavalt vastata. papi teatas seepeale kavala näoga, et see ongi selleks, et nina haiget ei saaks igasuguste loopimiste ja trikkide käigus 😛
igatahe poiss harjutas edasi (aegajalt edukalt) ja me jäime kuidagi rääkima. selgus, et papil on Põhja-Tallinnaga erinevaid seoseid ja andis edasi mõningaid värvikaid seiku ajaloost, nii üldisemaid kui isiklikumaid. sõitsime trammis ka koos ja alles peale trammi läksid me teed lahku.
ja siis, paar minutit hiljem, oli mul kuidagi kahju, et ma tema kontakte mingeid ei küsinud. ma ei oska isegi täpselt põhjendada, miks. ilmselt olen jõudnud sellesse ikka, kus tahadki rohkem teada ajaloost, mis minu praegust elu natuke puudutab.
et julgelt ütlen, et minu tänane päevaelamus ei olnud mitte merepäevadel, vaid see meeldiv vestlus trammipeatusest trammipeatuseni.

viimane pilt, mille sain seebikaga tehtud enne, kui see teatas, et ‘lens error’ ja keeldus objektiivi sulgemast. tavaliselt aitab sel puhul aku välja-sisse ja uuesti sisselülitamisnupp, aga minu ponnistused ei kandnud seekord vilja. kodus nüüd sain korda.

väsitav, aga huvitav, nädalavahetus on olnud.

Prangli

Posted on by PilleRiin

vihma hakkas sadama just siis, kui kõik ujujad olid omale riided selga saanud. laevalemineku ajaks olid aga enam-vähem kuivad ka.
läbi mere veoautokastis sõita oli elamus.
RM ja teised lapsed jäid väga rahule. isegi kalasuppi sõid enamik (sh need, kes kala muidu ei kipu sööma).
jube väsimus on muidugi.

söögikoht Must Luuk Prangli peatänaval

Iha jalakate all

Posted on by PilleRiin

tahtsin seda etnedust Kurgjale minna vaatama juba eelmisel suvel, aga saatus ei tahtnud, et ma sinna jõuaksin. eile käisin ära – nüüd jäin kohe mõtlema, et mida kirjutada. öelda, et olen pettunud, ei ole päris õige, aga midagi sinnapoole.

tähendab, miskipärast see asi ei töötanud. näidend, tekst, on potentsiaalikam kui see, mida ma eile nägin. ja ma ei saagi aru, kas on probleem selles, et emotsioon hajub ära värskes õhus (ma ei istunud väga ees), on mingi kala lavastusega või ei olnud näitlejatel hea päev?
siiani pole mul vabaõhuetendustega probleemi olnud, sõltumata istekohast. emotsioon on minuni jõudnud ikka. seda kummalisem, et näidendi puhul, kus emotsiooni peaks kuhjas olema, see teps mitte välja ei tulnud. ei tekkinud mingit armukolmnurga tunnet. Abbie armastust ei suutnud ma selles lavastuses lõpuni uskuda, selle konkreetse etenduse puhul oleks palju ausamalt mõjunud, kui ta oleks lõpus tunnistanud, et jah, ta ainult kasutaski ära. Eben oli lihtsalt nagu ärakasutatud poisike, keda mõjutati ema vaimuga ja kes ilmselgelt oli segaduses selle väidetava armastuse ja iha üle.
iha? jah, seda natuke Abbies oli – aga kalkuleeritult. Ebeni iha.. oli ka selline poisikeselik, nii palju, kui seda üldse oli. ehk siis jälle, selles etenduses ei jäänud muljet, et seal oli väga reaalne armumine, armastus, iha. pigem ühelt poolt kalkuleeritud, teiselt poolt segaselt ärakasutadalaskev (ja oma mugavus ka, ei pea küla peale lippama ometi).
ning see lõpp, mis peaks ometi igale emale mõjuma, ei mõjunud ka. st kui see suur armastus enne välja ei tulnud, siis see lapsetapu-akt ei tundnud ka kuigi ehe. konkreetse lavastuse põhjal ei jäänud küll muljet, et Abbiel oleks olnud põhjust seda teha.

et jah, koht oli hea, näitlejad olid head, tekst on ju ka hea ja paljutõotav, lavastaja on hea – aga tulemus jäi minu jaoks nõrgaks. eelmisel suvel nähtud sama kirjaniku “Pikk päevatee kaob öösse” oli minu jaoks igatahes palju mõjuvam.

ligi kaks kuud peale oppi

Posted on by PilleRiin

üldiselt on mul opist taastumine läinud kenasti ja reisi pidasin vapralt vastu. see-eest on sellel nädalal selg kuidagi kange ja ma ei oska midagi teha ega arvata. et kas olen liiga julgeks muutunud ja midagi teinud, mida veel poleks pidanud? või on see nüüd reisiväsimusest takkajärgi?
teen hoolikalt harjutusi, kuigi osade juures on see paha tunne ikka sees. ehk läheb nüüd üle kiirelt? aga väike mure on ikka. ja ma ei tea, kas ma peaksin nüüd rahulikumalt võtma ja lebama rohkem või siis pigem liikuma? sest püsti ajades ongi selg justnimelt kange – aga liiga pikalt vertikaalis olla pelgan ka.
istumine on muidugi endiselt kõige ebamugavam ja väsitavam.

killukesed

Posted on by PilleRiin

some people just make me constantly sick! in other hand, most don’t 🙂

‘sul on midagi uut ellu vaja’, ütles sõber.
‘mul on vaja puhata olnust’, vastasin ma, ja jätsin lisamata, et tegelikult, hetkel, ma ei tahagi seda uut, mida tema mõtleb. uusi inimesi, uusi tegevusi. saaks vanadest sabadest kuidagi lahti alustuseks.
kui, siis võtaks täiega uue elu, ilma sabadeta. mida, teatavasti, ei saa.

‘we all feel overweight’, ütles üks teine sõber ühes teises vestluses.
’i dont feel it, i know it for sure. my BMI shows it’, vastasin
‘stop weighing yourself!’
ma ei kaalugi, aga mida see aitab?

‘kuidas sul meestega?’, kolmas sõber, kolmas vestlus.
‘ei kuidagi, ma hoidun neist eemale’, vastan, ja mõtlen, et mis see üldse tema asi on? loodan, et tal ei ole mingit isiklikku huvi. sest mulle ei ole seda küll vaja.
‘ahah, mul on naistega samamoodi’, saan vastuseks. hea teada, vist.

kusagil on mingi teine reaalsus, kus neid probleeme ei ole. aga võib-olla on hullemad?
pärastlõuna vaikne unisus aitab ebameeldivat unustada.

suvi

Posted on by PilleRiin

mul on täiesti piinlik, ma ei ole Legolandi-reisist veel praktiliselt midagi kirjutanud. no aga ongi nii, et kui kohe kirja ei pane, siis takkajärgi on hoopis teine tunne. ma püüan lähiajal seda olukorda parandada.
muud pole ka kirjutanud, sest selle palavusega nagunii ei viitsi mõelda ega midagi. aga tööl on konditsioneer ja küll siis hakkab jutt ka jooksma 😉

tsirkust, peamiselt tsirkust

Posted on by PilleRiin

tegelikult oli eile muuseume ka natuke, ja linna.
aga rongileminek algas sellega, et kohalikud lapsed unustasid oma joped rongijaama. no et läksime rongi, kõik kena, kuni küsin poistelt, et kus joped on. vaatavad üksteisele otsa ja tõdevad, et ei ole jopesid. ei mingit paanikat ega midagi, nagu mu lapsel sellisel puhul kindlasti oleks. minul oli see-eest paanikat mitme eest. võtsin tükk aega hoogu, et laste emale helistada ja teatada. eksole, alles saime liikuma ja juba on midagi täiesti valesti. aga no pole oma lapsed ju, kellest tead, mida oodata, mida mitte. minu asju mitteunustava lapsega ei tule mul ammu pähe üle küsida, kas kõik on kaasas.
lühidalt lahenes asi siiski sellega, et peale mitut telefonikõnet õnnestus sõbrannal saada kontakt jaamahoones asuva infopunktiga, mille töötaja leidis joped üles ja hoiustas oma juurde, kust need hiljem kätte saime.
sellega vedas ka, et linnas oli soe ning vihma ei tulnud ehk saime jopedeta hakkama.

linnas käisime sõjamuuseumis, Peetri kiriku tornis ja mänguasjamuuseumis. tegelikult oli algselt okupatsioonimuuseum plaanis, aga nähes, kui väike oli sõjamuuseumis huvi reaalselt ajaloo vastu (peamiselt joosti ühe relva juurest teise juurde), ei tundnud see mulle enam väga hea mõte. nii jäigi teiseks mänguasjamuuseum – mis oli küll väike, aga päris armsake.
Peetri kiriku torn meeldis mulle isiklikult kõige rohkem. vaade üle linna noh 🙂

esmamulje Riia tsirkusest oli peaaegu eemaletõukav. selline nõuka-aegne niiske inetu inetrjööriga maja. absoluutselt mittemidagiütlev. soojenduseks lastele ponisõit ning võimalus end riietatud ahvi või taltsa maoga pildistada. tädi, suur kast käes, käib ringi ja pakub popkorni ning pulgakomme, teine suhkruvatti.
kuna kohad ei ole konkreetsed, vaid hinna järgi jagatud (kallimad keskemal, odavamad mitte nii keskel), siis meil vedas, et olime avamiseks kohal ja saime esimesse ritta. ega seal suurt tähtsust ei olnud, kas olid keskmise kümne koha peal või kohe seal kõrval.
aga kui publikutuled kustutati ära, prožektorid süttisid ja laval algas tegevus, toimus metamorfoos ja see ilmetu ruum muutus ligi kaheks tunniks maailma kõige säravamaks, müstilisemaks, põnevamaks paigaks. ei mingit koledat vana maja, kõik oli korraga vapustav ja suurejooneline.
kloun ja tema abiline haarasid lavale järjest esimese rea lapsi, nii said ka paljud pealtvaatajad (minuga kaasasolnud kolmest kaks samuti) olla osaks etendusest. lastele väga oluline muidugi.
õhuakrobaat, kelle pärast ma vahepeal hirmul olin, kaks mustkunstnikku (kellet ühe trikid olid natuke tabatavad ja teise omad kohe üldse mitte – kus ta küll neid viite tuvi hoidis, ah?), õpetatud taksid, hiiglaslikud seebimullid.. ja need mootorratturid, mismoodi nad küll kolmekesi sinna kera sisse ära mahtusid? ette nad muide ei vaadanud, jälgisid kogu aeg teineteist..
igatahes jäime täiesti ja väga rahule. ülevaate saab tsirkuse kodukalt.

õhtune rong oli väga täis. tegelikult on kõik need rongid, millega sõitnud oleme, on üsna rahvarikkad olnud. rongil ongi mõte siis, kui see käib piisavalt tihedalt. siin näiteks umbes tunni aja tagant ja see tundub olevat piisav, et rahvas saaks oma liikumisi rongiga planeerida. lisaks näiteks Riia kesklinna ei saa autoga siit kiiremini – ja rong lähebki täitsa kesklinna, kust on mugav muule transpordile ümber istuda.

Riia katused

Posted on by PilleRiin

täna hulkusime pojaga Riia linna peal ringi. leidsime ühe mõnusa vaikse hoovi, kus hommikukohvi juua (seal on mingid kallid butiigid ja aegajalt maheturg nt, aga kella 11 ajal oli täpselt hommikukohvi tunne – kahjuks ei olnud seda vaja), rääkisin lapsele juugendstiilist ja arutasime, kas Läti on rikkam maa kui Eesti, või mitte (sest tänavapildis ei saa küll aru). võrdlesime vanalinnu (et Tallinnas on rohkem vanu maju, aga Riias rohkem tänavakohvikuid), arutasime, miks Riias on vanem vabadussammas, hulkusime Riia turul ja parkides..

põige kaubanduskeskusesse, sest lapsele on jalanõusid vaja. Eestis teatavasti poisslaste jalad ei tohi olla suuruses 36-40, vähemalt kaubanduse arvates. erandiks ainult mõned kallid firmad, mille puhul ma jälle lihtsalt ei ole suuteline ostma pooleaastaseks kandmiseks 60-70eur maksvaid sandaale. Riiast, ütleb mu kogemus, võib midagi siiski leida. peaaegu et leidsime ka.
siis astus ligi tütarlaps, kes pakkus proovida mingit kreemi. üleeile ma otsisin kohalikus apteegis kreemi, mis sisaldab kakaovõid (tulemusteta), nüüd aga sobiv pakkumine käepärast. sellega läks halvasti, ostsingi kreemi ja seepi ja vannisoola ka. pisike Läti firma mingi, kui poleks proovida-nuusutada saanud kõike, siis oleks ilmselt vabalt mööda jalutanud.

aga päeva leid oli terrassikohvik selle kaubanduskeskuse katusel. viiimane korrus oligi söögikorrus, aga mingid nooled näitasid, et terrass ja kuskilt aknast paistis ka. lõpuks leidsime õige koha, kust sinna sai ning jäimegi sinna lõunatama. nagu arvata, ei ole tegu mitte väga odava kohaga, kõige kallimaga õnneks ka mitte. ning toidud, mis saime, olid kõik väga head. laps jäi ka rahule (kuigi seal eraldi mingit lastemenüüd pole ja menüü ei ole üldse väga pikk; caesari salat peekoniga oli seekord poja valik. sushimenüü on pikem).
ja toit toiduks, mulle meeldib selline linnaülene istumine (avastasin selle, kui töötasin kõrgemal korrusel ja veetsin tunde Tallinna katuseid vahtides). selline linnamelust väljas, keset õhku, samas ometi linn täiesti tajutavalt ümberringi. ilm ka soosis, ei olnud liiga palav ega külm ega tuuline, selline mõnus suvine rahulik lõuna.
päeva parim tund, kahju oli ära tulla lausa. ja soovitan läbi käia, kel võimalik 🙂