Aasta: 2011

idioot, see film

Posted on by PilleRiin

tunnistan, et Dostojevski Idiooti lugenud ma ei ole. ehk ma läksin kinno täiesti puhta lehena, teadmata, mis mind ees ootab. ega ma filmiarvustusi vms ka lugenud ei olnud. lihtsalt otsustasin, et nüüd on aeg minna.
jah, võib öelda, et eestifilmilikult ei olnud seal üldiselt tempot (see-eest oli mõni koht vägagi tempokas) ning üsna palju oli kujundlikkust, vaataja tekitatud seoste ruumi. ehk siis kindlasti ei ole tegu mingi kerge, meelelahutusliku teosega; otse vastupidi.

aga mis mind täiega lummas, oli pildikeel; just pildi, valguse, kujundite mõttes. nagu öeldud, ei tea ma tausta, aga see kõik oli filmitud ilmselgelt paaris hoolikalt valitud paigas, mis moodustasid vastavalt vajadusele erinevaid ruume.
ja valgus, see valgus. minu meelest tänapäeva kino masstoodangus, noh, ei kasutata väga palju valguse võimalusi; selles filmis oli valgusega mängitud üllatavalt (aga ma ei ole filmispets, vabalt võib vaielda). või siis oli küsimus selles, kuidas just seda valgust oli kasutatud.
kujundid ja detailid. riietuse värvid. must, valge. roosa, lilla, kollane. üksainus hele ülikond. pudenev juuksekinnitus. üks kala suures tühjas akvaariumis. verine röga padjal. päikeseprillid.
eriti see kala. ma näen seda ilmselt unes ka.

suurepärane film laupäeva lõunal üksi vaatamiseks.
võimalik, et ma kordan seda veel. teisel ajal, teises kohas.

kooli-elu

Posted on by PilleRiin

kui ma täna järjekordseid vorstikesi tööl fuajees üle andsin ja natuke seltskondlikku juttu juurde ajasin (no nagu ikka, kui kellegagi üle tüki aja kokku saad), jäin mõtlema, et see valvelauaametniku töö on selles suhtes ikka huvitav küll, nad kuulevad seal igasuguseid asju ilmselgelt. midagi olulist küll vaevalt, aga nii põhimõtteliselt.

aga tegelikult tahtsin rääkida sellest, et eile olid väga huvitavad koosolekud koolis, klassi ja kooli omad siis. laiendasid nimelt taas mu silmaringi. igal sammul on ikka midagi õppida. et mida ollakse valmis tegema, et olla uues koolis popp ja et ilmselgelt suur osa vanemaid ei oma ülevaadet oma lapse ajast ega asjadest ning seda juba kolmandas klassis. detailidesse laskumata (sest ma ei tea neid väga täpselt nagunii), see oli ikka täiesti karpilahtivõtvalt üllatav. aga eks ma teangi, et elu võib selline olla. üllatav siis ikka. ning et kohati jääb mu fantaasia väikeseks, et aimata, mis kõik toimuda võib.
üldkoosoleku põhiteemaks oli hoolekogu.
ning jah, mida me tahame lastest, kui vanemad ei suuda saalis olla piisavalt vaikselt, et ei segaks koosolekut, kui uks käib kogu aeg, telefonid helisevad.. ?

ma tunnen end vahel dinosaurusena. vana autokraatlik ja konservatiivne ema. ja seetõttu on mu pojal käitumune ja hoolsus endiselt ebapoisilikult ‘eeskujulik’.
ahjaa, hoolekogus olen ka. võiks öelda, et peaaegu ise trügisin (loll või aktivist?), kuigi ma ikka ei esitanud oma kandidatuuri ise. tore oli, et ka päris reaalselt oli oma toetajaskond olemas. nüüd olen umbes nagu rahvaasemik 😛

enesevaade

Posted on by PilleRiin

energiatase on igatahes tõusnud. mitte, et eriti vinge oleks, aga ma jaksan jälle teha midagi. positiivne.
iseasi, et ma praegu väga ei tee. selg, juunõu. kuigi see on nüüd ka paar päeva olnud siuke enamvähem normaalne.

ja üldse. selle koha pealt olen ma tüüpiline naine, et vahel peabki olema halb ja vahel tahan kurta. mis ei tähenda, et alati peaks keegi hoobilt lahendusi välja pakkuma. lastagu mul olla need kehvemad perioodid ja see möödub. just täpselt siis, kui ma selleks valmis olen. kätt võib natuke hoida selle juures muidugi, ja õlga pakkuda, pealetükkivalt lahendusi pakkuda ei aga ole mõtet.
vahel piisab teadmisest, et mind ja mu muret on tähele pandud.
siia miskipärast jõuavad need kehvemad perioodid rohkem, kui head. mis teha, halb inspireerib kuidagi rohkem. vale, ma tean.
päris tõsised asjad aga ei jõuagi siia. sest nendega tuleb lihtsalt tegeleda.

natuke ikka filmist ka

Posted on by PilleRiin

et siis Almodóvari uus film, ‘Nahk, milles elan’ (La piel que habito). ilmselgelt ei saa siit mingit objektiivset arvamust, sest mina olen juhtumisi üks neid, kellele Almodóvar (ja üldse Euroopa film) meeldib. aga teisalt ega ma siin filmi väga lahkama hakkagi, pigem panen kirja mõned mõtted, mis selle filmi ümber tekkisid.

Almodóvaril on mingi valik lemmiknäitlejaid, keda ta kasutab ikka ja jälle. nende üldine tuntus ka populaarsus ei ole seejuures kindlasti mingid teemad. näiteks Marisa Paredes on nägu, keda ma tean täpselt ainult Almodóvari filmidest, ta on ikka mitmes kaasa teinud (ei, ma ei tea mingit numbrit), enamasti ongi selline teise või kolmanda järgu, kuid siiski oluline tegelane.
või siis teisalt Banderas, kes pole nüüd tema filmides küll ammu olnud, aga noore, ilmselt üsna tundmatu näitlejana olen teda küll kohanud. kusjuures igasugused, eee… Zorrod?, on minu meelest küll alla selle näitleja taseme. ega ma tegelikult ei ole Banderasest suurt midagi arvanud (aga ma pole ka mingi hull filmiinimene), aga peale seda filmi sain ma aru, et ta on ikka täiesti tegija näitleja.
Elena Anaya kuulub ilmselgelt sellesse noore naise tüüpi, keda Almodóvar oma filmides armastab ja keda ta ei kasuta mitte esimest korda. sellest hoolimata on hämmastav, kuivõrd suur sarnasus on Elenal kohati Penelope Cruziga, näitlejannaga, keda Almodóvar on samuti mitmeid kordi kasutanud. põhimõtteliselt võiks neid teatud tingimustel vabalt õdedeks pidada. siin filmis oli ikka päris mitu korda tunne, et oot, kumb siis nüüd on õieti.

ja noh, geograafia. peale seda filmi tahan ma muidugi jälle Hispaaniasse minna. mitte et ma seal pidevalt käiksin, oi ei, kahjuks mitte.

filmist ka lühidalt: Almodóvar nimetab seda ise trilleriks, aga kui otsida sellist ameerika tüüpi tapmise-tagaajamise-pidevpõnevus-trillerit, siis seda siit ei leia. film kulgeb küll nii, et üllatavalt kiiresti saab läbi, kuid hullu tempot tegevustes ei ole. püstolit ja tapmist natuke on, aga jälle mingis omamoodi võtmes. aga kui pärale jõuab, mis seal tegelikult toimub, siis need filmi alguse natuke õõvastavad hetked tunduvad päris tühised.

kokkujooks

Posted on by PilleRiin

mõni päev lihtsalt on keerulisem, kui teised, ning kulutab rohkem närve ja energiat, kui teised.
minul on selline päev täna. mingid asjaolud langevad ühtepidi kokku, mingid teistpidi. kokku on tunne, et ma ei saagi midagi olukorra päästmiseks ära teha. pall veereb mäest alla ja mina ei jõua järele. omaenese saamatuse tajumine toob silma jõuetusepisarad; piisab ühest kõrvaltorkest, et marru minna.
see, et lapse asjad venivad, annab ainult hoogu juurde. ‘miks minu laps on see, kellel võtavad kirjalikud tööd NII kohutavalt aega?’, süüdistan ennast, kuigi ma tean, et mitte keegi ei saa sinna midagi parata. selmet vahepeal hinge tõmmata, hoian lapsel õppimise kõrval kätt ja tean, et õhtul ohkab ta mulle, et täna jälle ei jäänud aega mängida.
‘miks just täna kõik niimoodi kokku jookseb? miks just minu selg peab selline nõrk olema? miks .. ? miks .. ?’. mõttetud enesehaletsusküsimused.
ja pall muudkui veereb..

selleks hetkeks, kui hoog pidurdub ja mul on lootust see pall kätte saada, olen ma nii laipväsinud, et lihtsalt ei jaksa enam pallini astuda.

hoia ennast ikka ise

Posted on by PilleRiin

ma tahtsin juba nädalavahetusel kirjutada uuest Almodóvari filmist, aga ei jõudnud kuidagi selleni. ja nüüd on hoopis muu teema.
sest ma tabasin millalgi nädalavahetusel, et mu vasak jalg annab nagu natuke tunda. et on õhtul kuidagi väsinum. ja praegu näiteks konkreetselt suriseb. ja mul on HIRM, sest kogu mu seljajama väljenduski ju algselt (st aastaid, nagu ma nüüd takkajärgi aru saan) vasakus jalas. sel suvel ei olnud mul ei jala väsimuse ega paistetamise probleeme, nagu muidu olnud on; ja suvi oli ju palav. kusjuures liikumise hulk väga palju seda kunagi ei mõjutanud – kui juba liikusin, siis pidi õhtul jalgasid (aga eriti seda vasemat) jäägeelitama. sel suvel tuli seda ette vist ühel korral.
ja nüüd ta siin suriseb ja ma tean, et hirm ei aita mitte midagi.
meenub, et viimased õhtud on küliliuinumine olnud ka natuke ebamugav. selili ma kuigi hästi aga ei maga. ja ma olen teine? kolmas? hommik üsna kehvalt maganuna loppis.

ilmselt ei olegi midagi väga kapitaalselt hullu. lihtsalt üks vale liigutus seal, natuke liiga rasket tõstmist siin jms. organism annab märku. õhtuks koolitusele bandaaž jälle peale?
aga kes homme õhtul mu lapse pillikohvri muusikakooli ja tagasi tassib? sest kui ka takso võtta, tuleb see tassida autost majja ja sealt kolm korrust üles. ja hetkel, ausalt, on mul selle ees ka hirm. see hirm, et kui ma end nüüd ei hoia jälle, siis..

lambapäev

Posted on by PilleRiin

lambapäeval on vannituba lambaliha täis ja sebimist omajagu. väike süst praegusesse energiakriisi aega. põdravorstid on esikus veel lisaks (jajah, vorst on parim kala, võib tänasel, klassikalisel kalapäeval, kõigile öelda, kuigi mulle kala maitseb). ja muidugi lambahautis ahjus.
pojal oli klassivend külas, tegin ühe alusetäie muffineid, nüüd on neist ainult kaks järgi. aga nii see oligi plaanitud.
lasen taruvaiku kurku ja eksisteerin. enamik radikaid on nüüdseks soojad ka.
elame edasi 🙂

pealkirjatu, sest mõte on kinni

Posted on by PilleRiin

kell oli õhtul natuke kümme läbi, kui mulle korraga meenus, et kapis ei ole piima-koort. Selver on küll kaua lahti ja olen ma seal igasugusel kellaajal käinud, aga praegune seis on küll selline, et mittemiski ei sundinud mind riide panema ja poodi jalutama. eriti kuna eile juhtus selline (selga)väsitav päev olema nagunii. muidu tundub nii takkajärgi ju, et oleks ometi võinud minna küll, olekski olnud väike kasulik jalutuskäik. reaalsus on see, et ilmselt ei oleks see mulle head teinud.

küte on nädalajagu sees olnud, aga korralikult soe on ainult köögiradikas. muud on nii ja naa, mis leige, mis päris külm. üks püstik ongi külm, sealt ei ole tulemas ilmselt enne katlavahetust. aga mujalt, nojah, peab vist ikka nii palju välja laskma vett, et soe vesi sisse tuleks korralikult.

õues on viimasel ajal pidevalt mingi vihm – või tundub see mulle ainult?

tähendab, endiselt viitab kõik sellele, et ma pean midagi ette võtma, enne kui ma lõplikult .. ma ei teagi mida..

***

Posted on by PilleRiin

see on täiesti kole, ma olen viimasel ajal (paar nädalat?) nagu mingi tühjakslastud õhupall. või ma ei teagi, kas see on hea võrdlus.
ehk siis energiat ei ole ollagi.
õudsalt lihtne oleks süüdistada haigust, sügist, inimesi – aga ma ei tea. ma ei ole ju ka nii haige (aga see-eest olen ma seda pikalt, täiesti kopp ees juba), sügis on täiesti kena keskmine ja inimestega ka pole nagu probleeme. üks sõbranna siin ka soovitas mul oma vaimset maailma puhastada, aga mu meelest on see protsess niigi suure hooga käimas (et mitte öelda, et vaim on peaaegu tühi :P).
selline talveune aeg kipub tulema jälle. täiesti siiralt, ma võingi praegu 12h maha magada, et siis mõne tunni pärast uuesti unine olla.

ilmselgelt pean ma lihtsalt kuskilt otsast hakkama end rohkem liigutama. igas mõttes. sest nii pole ka ometi mingi elu.

hooajakookide vahele – banoffe

Posted on by PilleRiin

mitte, et ma oleksin väga palju õunakooke teinud ise – aga praegusel ajal neid lihtsalt ON igal pool. no ja nii juhtuski, et tegin hoopis ühe küpsetamata banaanikoogi.
kuna see kook oli visuaalselt selline ebamäärane käkk, siis head pilti koogist ei saanudki. sain hoopis vahva pildi koogisöömisest.
koogivorm oli 24cm põhjaga, kogused on selle järgi.

1 purk suhkruga kondenspiima (mitte mingit asendusvärki, korralik vanaaegne asi peab olema, piim ja suhkur!)
10 digestive küpsist
75g pehmet võid
3 banaani
300ml 35% koort (selle koguse peale oli 200ml nagu vähe ja 400ml palju)
75g suhkrut
soovi korral veidi lahustuvat kohvi
riivitud šokolaadi

esimene asi on kondendspiim toffeks ehk iiriseks keeta. selleks võta mitte mõni liiga hea pott (etiketiliimi pärast potilt maha pesta on väga tüütu), aseta kondendspiimapurk sinna, vala peale vett nii, et purk on kaetud ja ülegi ning lase keema. keeda vaiksel tulel 2-3 tundi, vahepeal kontrolli, et purk oleks pidevalt vee all. mida kauem keedad, seda paksem ja tumedam iiris tuleb (võid ka 4 tundi keeta).

vahepeal purusta küpsised ja sega võiga. laota koogivormi põhja küpsetuspaber ning suru küpsisegu vormi põhja ning ka veidi külgi mööda üles. soovi korral võid ka paksema põhja teha, lihtsalt võta rohkem küpsiseid ja võid 🙂 pane vorm külmikusse.

tõsta purk välja jahtuma, aga ära lase päris ära jahtuda, ca paarikümnest minutist piisab. ava kuum purk ettevaatlikult. viiluta banaanid. vahusta koor suhkruga tugevaks vahuks.

nii, ja nüüd aseta koostisained kihti koogipõhjale. kõige lihtsam on alustuseks laduda sinna banaanid, siis valada peale iiris ja kõige peale vahukoor. soovi korral pane vahele lahustuva kohvi graanuleid.
võid ka panna kõige alla koorekihi, siis banaanid, siis uuesti koore ja valada iirise peale (kui on piisavalt vedel).
või koor, banaanid, iiris, koor.
või jäta banaanid kõige peale.
kaunista riivšokolaadiga ning aseta ca tunniks külma.
väga magus on!