ma ikka fännan turge täiega. ilmselgelt suudaksin ma sellistes kohtades kogu oma raha laiaks lüüa (ja süüa-süüa pärast muidugi) ning need värvid ja inimesed kutsuvad pildistama ka. huvitav, miks nt jaama turul kõik kaamerat pelgavad ja väga tigedaks kipuvad muutuma seepeale?
nädala esimene kiire-pingeline osa sai läbi. teine pingelisem osa on neljapäev-reede. vahepeal on aega tibake hinge tõmmata. isegi kalendris on kirjas, et vaba päev 🙂 ja tõsiselt hea, et see tihe aeg on koolivaheajale juhtunud – laps saab rahus mujal olla ja ei pea üksinda kodus passima pikalt.
lapsest, mu oma oli klassi ainus täisviieline poiss jälle. ja üks neljast lapsest, kellel olid mõlemad kohustusliku kirjanduse raamatu läbi loetud. kolmteist on neid klassis kokku hetkel. teine klass. minu jaoks ikka täiesti masendav olukord. mis mõttes nagu on üheksal lapsel lugemata raamatud? vanemad ei tea kooliasjadest midagi või? või peavadki normaalseks, et kohustuslikud asjad niimoodi juba teises klassis tegemata jäävad? igatahes nüüd ma saan õpetajast aru küll, kui ta arenguvestlusel rääkis, et osad õpilased ei saa kevadel tunnistusi, vaid jäävad lugemisega suvetööle. minu jaoks oli see väga veider jutt. mismõttes teises klassis lugemisega suvetööle? aga nagu paistab, on põhjust. ja ausalt, kordan taas, minu meelest on see olukord ikka Väga Hull. oleks, maitea, paaril lapsel lugemata, ma leiaks siis juba, et see ei ole normaalne..
aga nagu mu oma ema ütles, et on ju küll neid kodusid, kus ei olegi raamatuid. ka mina olen seda kohanud. et ilmselgelt mõnede jaoks on raamatute lugemine mingi, hm, mõttetu tegevus. ja tundub, et olulisem on, et laps oskaks arvutis asju teha kui et lugeda. ma ei ütlegi, tänapäeval peab arvutit ka oskama – aga vähemalt minu (vanamoodsa inimese, ahjaa, ma ju vingungi pidevalt oma blogis nagu penskar, mõne avaldamata kommentaari kohaselt) arvates on raamatulugemisoskus siiski olulisem. sest kui sa ei saa raamatust aru, ei suuda sa internetis ka kuigi paljust aru saada – kuigi ringi liigelda võid osata ju. funktsionaalne lugemine ja taipamine..
ja iseenda tegemistest ka natuke. pakkisin eile loengu jaoks asju kokku ja unustasin oma nö spikri täiega koju. mul on iseenda jaoks üks konspekt tehtud, kust ma siis abi otsin, kui toppama jään. kord aastas kahele grupile oma juttu rääkida ei tekita just väga suurt kogemust ja kindlust, eriti kuna ma igapäevatöös oma räägitavaga väga kokku ei puutu.
aga õnnestus üsna edukalt ka ilma konspektita ära rääkida. suur kergendus oli, kui lõpuks läbi oli ja ma polnudki puusse pannud asjadega ning aja ka kenasti täis sain.
järgmiseks aastaks tuleb uus materjal teha, sest aine muutub ja maht läheb suuremaks. aga seal tuleb juurde muid seoseid ka.
ning, üks väike projektimõte on mul ka. pole küll aimugi, millal KIK järgmise vooru korraldab ja üldse, nende paberimajandus ajab hulluks – aga mõtlen siiski proovida.
õuesünnipäev. värske lumi tegi visuaalselt kenamaks ja jahutas-lahjendas kõiki jooke, kui ülevalt alla vaikselt sulas. paras ettevõtmine, aga lahedam kui kuskil ruumis kükitada. no ja kevadel, eksole! vist viis aasta on jäneseüritusest. tänane pidi olema hülgeüritus. sümboolselt siis oligi.
poeg pidi ka algselt tulema, aga siis kurtis, et nohutunne on ja et pea ka natuke valutab. jäi koju pealegi. eile käis minuga külapeal kaasas titte kaemas nagunii. kirjutas mulle hoopis ühe väikese ülevaate eelmisest veerandis. polnudki väga hull kokkuvõte ja vigadega oli ka, noh, nagu oli.
üldiselt, hull väsimus on. pehmelt öeldes. ja hull nädal ees.
öösel, peale töötamise lõpetamist, oli mul veel lühikene ‘kohtumine lugejaga’. see pani veel enne uinumist pähe mõtted blogimisest: miks ma kirjutan, kuidas ma seda just teen (sisu ja stiili mõttes), kui palju on see mõjutatud lugejatest ja kas ma peaksin üldse lugejatele mõtlema selle juures. sest tegelikult on see minu isiklik, kuigi kõigile avatud ruum, kus ongi asjad minu maitse järgi ja keegi ei ole sunnitud siia tulema ju. teisalt aga soovin ma siingi teatud privaatsust. nii et kõõlungi siin ruumis vahel natuke avalikumalt, vahel vähem avalikult – ning ometi selle juures enda jaoks olulised märksõnad kirja saada.
uni oli kirjuid ja mitmekesiseid unenägusid täis. enamik neist lõppes sellega, et ma olin üksi – aga üksi omal soovil ja seega ei olnud see hirmutav üksindus.
hommikul käis laps paar korda ukse vahelt minuga suhtlemas. esimene oli see, et mis on ‘aadri laskmine’. ‘aaa, ta on Robin Hoodiga lõpusirgele jõudnud‘, mõtlesin ma ja seletasin talle lühidalt aadrilaskmise põhimõtet. tore hommikune esmaäratus mulle, kes ma vere suhtes tundlik olen 😛
mis omakorda meenutas mulle, et eile ta uuris, mis värk nende tuumajaama tuumadega ikka on. ma küll kahtlen, mida ta mu seletusest aru sai, sest ma ajasin ikka väga segast juttu, kuigi õiget. püüdsin seda lihtsalt rääkida ja see vist tegi segaseks, igatahes ta noogutas kaasa ja ütles, et sai pihta, hm.
järgmine kord tuli ta mulle luuleliselt teatama, et ‘tead, õues sajab lund nagu tuhksuhkrut‘. ja tõdes seepeale nukralt, et niipea ei saa vist jalgrattaga kooli ja minuga rulluisutama minna. ta juba ootavat neid tegevusi väga.
sellega sao öö tänaseks läbi.
ma tean küll, et kui ma mõtlen, et mul on sellest öötööotsast kõrini ja ma ei taha jälle ja jälle poole ööni üleval passida, siis see ei aita midagi. et kui ma seda teen, siis oleks mõistlikum mõelda, et kõik on väga tore ja hea, ning kui ma nii ei mõtle, siis oleks mõistlik seda tööd mitte teha.
aga kõik asjad elus ei pea olema mõistlikud või on mõistlikkuse moment mujal või on üldse muud põhjused asjadel. ma pean lihtsalt seda raha versus minu (une)aeg teemat natuke veeretama.
.. tehakse ikka palju asju. mu poeg nt ei taha üksi maja ümber rulluiskudega koperdada. ta rullitada ju ei oska, sest on vähe proovinud. ja proovida ei taha, sest üksi ei taha. selline ring.
mis siis ikka, Paavli kaltsukas, kliendikaardiga ühekohaline arv eurosid ja saan koos pojaga maja ümber kordama hakata, kui see lumi ära kaob. kaitsmed on ka peaaegu olemas, ilmselgelt ma kukun päris ohtralt 😛
noppisin ingliskeelse üles, ei hakka siin vastu ööd vabatõlget tegema, küllap enamik saab aru. ei saa salata, et selles on tõde sees. aga kui palju just, ma nüüd ka ei hakka ütlema 😛
deadly terms used by women:
heh, selgus, et mu viimase nädala hommikune veider olemine (hull uimasus kuni peavaluni välja + iiveldamine) ongi mingite rohtude koosmõju. et siis kui ma tahan hommikuni normaalselt magada ja võtan õhtul selle mingi tableti sisse, siis hommikul ongi sellised mõjud. samas jäid nüüd mingid rohud ära, et loogiliselt peaks paremaks minema. variant on proovida ka teise rohuga – ainult see pole nii pika mõjuga.
hea dilemma: kas hommikupoole ööd veidralt tunda andva jala pärast mitte magada ja olla seepärast loppis või siis magada, aga olla ikka loppis, ravimist 😛
noh, katsetame, ega muud üle jää.
päike on mõnus ja soe. tuba on valgust täis ja korralikult tuulutatud, sest sellise ilmaga on rõõm aknaid paokil hoida. jajah, pesema peab ka aknaid, aga selleks on veel jahe.
ning mul miskipärast roheline väga hästi ei kasva siin küll pikalt, aga natuke ikka 🙂
mjuuzik: Everybody Lives the Sunshine
see on nii ammune teema, et laupäeva õhtul ei ole mitte midagi telekast vaadata. ühele totrale komöödiale järgneb teine, veel totram ja tundub, et kanalid võistlevad, kes suudab kõige nõmedamat komöödiat näidata. mingi õuduka õhtu on ka kusagil, aga see ei ole üldse minu žanr. haruharva, kui mingi põnevik või draama või mõni huvitav euroopa film laupäeva õhtul tuleb. ikka nii harva, et ei meenugi, millal see viimati oli. või kas üldse.
see-eest on eesti kanalitel ‘heaks’ kombeks näidata pühapäeva õhtutel, nii kella kaheksast või hiljem, lastefilme. päris-lastekaid. mis lõppevad ajal, kui vana-kooli-lapsed ammu voodis olema peaksid.
nii et kui ma nüüd siin olen, peale esimest poolt päeva väga imelikhalba enesetunnet, lõpuks ometi inimesemoodi ja mõtlen, et varsti võiks istuda teleka ette ja veidi triikida, siis see jääb ilmselt ära seetõttu, et telekast ei tule midagi (mis iseenesest väga ei üllatagi muidugi). ning ma ei armasta triikida ja see on pea ainus moodus, kuidas ma seda teha suudan. ma olen niigi triigitava pesu koguse võimalikult väikeseks ajanud, aga seekord näiteks on voodipesu ootel. sest sellega on mingi jama, kui toas kuivatada, siis peab triikima, muidu ei ole õige puhaste linade tunne. õues kuivatades ei ole seda probleemi. mingi minu kiiks.
ja kui ma olen viimastel talvedel käinud pesumajas (seal on hea lai kalander), siis hetkel ma ei tohi seda viite kilo tassida õlal.
kusagil mingis arvutis siin laual on kindlasti mõni vaadatav film, aga ma nagunii ei suuda mingit vajalikku juhtmemajandust hetkel tekitada. nii terav ma peale tänast hommikut ei ole.