ma arvasin, et kui mul on need vinged valuvaigistid peal, siis need toimivad kõigest hoolimata. aga ei, nagu näha, siis üldine taust mõjutab ikka täiega. et kui ma olen ikka ärritatud ja häiritud, siis ei aita see tablakas ka mitte kui midagi.
saast.
lähen vist saagi otsima, ausõna 🙁
ma ootan juba seda kevadet, võilillede ja kullerkuppude aega. seda, kui saab juba lühikeste pükstega olla. ma tean ka, kus see hästi ilus on – aga ma ei tea, kas ma sinna saan.
leidsin selle pildi oma eelmise kevade piltide seast (see on vist siin ka juba olnud?). midagi väga raevukalt sümboolset on siin minu jaoks. aga et igaühele jääks pildist oma nägemus, ei hakka ma siin oma oma lahti seletama.
kui ma täna köögi kollast lampi küürisin (ja mõtlesin, et mul veel on hõõgniidiga pirne varuks, aga mis siis saab, kui ükspäev enam ei ole? siis ei aita isegi kollane lamp, selle nö säästupirni valgus on jumala vale spektriga mu jaoks ju. ja siis mõtlesin veel sellele, kuidas üks sõbranna just on hädas, et tal on lampe vaja, kahte ühesugust, ja no ei ole midagi normaalset võtta ja ma olen täiesti nõus temaga – või miks mul muidu on elutoa üldvalgustiks labane odav paberkuppel? sest see annab enam-vähem normaalne hajutatud valguse, hõõgniidiga muidugi.. aga selge, et see sobibki siia minu kaootilisse segamini tuppa, mitte mingisse lambiga mittesobivas stiilis läbimõeldud interjööri), tuli taaskord pähe tõdemus, et kõik, mis minuga juhtunud on ja juhtub, on minu oma tegude tagajärg. ükskõik kuidas keegi minuga käitub või mida teeb, mis on minuga seotud: päästik olen ju ometi mina. kusagil on alati mingi minu sõna, minu tegu, minu mõte, mille tagajärjel juhtub kõik see, mis juhtub. on see siis positiivne või negatiivne. ma ei saa kunagi kellelgi näpuga näidata: vaata, mis sa tegid! sest kui mina oleksin teinud mõne asja teistmoodi, oleks ka minuga oldud teistmoodi. halvemini või paremini, kaugemal või lähemal. kõik, mis minuga juhtub, tuleneb minust.
aga muidugi selle juures ma ikka tänan neid, kes on minuga head olnud või kirun neid, kes on mulle halba teinud. sest ma võin ju teada, et selle allikas olen mina, aga emotsioonid jäävad emotsioonideks.
ning jah, halb ja hea on ka alati suhteline ning võivad ajas kohti vahetada. kogemusena on kõik väärtuslik. ning süüdistada ei ole küll mitte kedagi. mis kokkuvõtteks teeb tigedaks iseenda – ehk kogu maailma peale.
nagu öeldud, valutab jalg vähem, kui ma midagi teen. niisiis otsustasin tänagi seda tagaplaanil olevat väiksemat valu ignoreerida ja avasime rattahooaja. olime ära kauem, kui mõtlesime – pole veel kevadega harjunud.
oh, ma ei või! see jalg ja valu hõlmab viimasel ajal suurema osa minu tunnetest ja emotsioonidest – ja see skaala on lai.
ning kuna see on suur osa mu elust hetkel, siis ilmselgelt halan ma siin ka. nagunii sõbrad-tuttavad tunnevad huvi, kuidas mu jalg on (kõige muu kõrval; eile õnnestus ühel inimesel küsida kohe paar küsimust ära, mis mu blogi lugedes tekkinud olid), lihtsam on ühe korraga ära kirjutada. seda enam, et kui ta juhtub hullult valutama (nagu viimased tund või natuke kauem), siis on absoluutselt kõige parem, kui ma ringi liikun. nii ma sahistan siin korteris sussi, ikka magamistoast kööki ja köögist magamistuppa, tuimad ringid. ja vahepeal peatun arvuti kõrval, et kaks lauset jälle kirja saada. lamada ei ole hea, sest jala jaoks vähem valutavat asendit ei ole. istuda ei ole ka hea.
piki säärekonti ja reit mööda üles – või siis äkki vastupidi, reit mööda alla ja piki säärekonti – on üks tuline okastraat, mida keegi keerutab ja liigutab üles-alla ka. vahepeal suretab natuke pöida, ilmselt seepärast, et see ei valuta (veel?).
olen selle aja jooksul (ca paar tundi nüüd on suhteliselt hull olnud) sisse võtnud kokku kolm tabletti, mis peaks valu maha võtma. nagu mingi narkar, ma ei või. väga ilge. ja ootan, just nagu narkargi, seda vabastavat kergendustunnet – minu puhul siis seda, et oooh, jalg ei valutagi, vähemalt mõneks hetkeks! ja need hetked saan ma normaalset liigutada ja olla. noh, mida ma püüan muidu ka, lihtsalt, et valus on.
see on tegelikult nii rõve asi, et ei oskagi õieti kirjeldada ja jääb üle loota, et enamik ei tunne seda ka mitte kunagi.
mingil kombel on need päevad, kui ma olen sunnitud rohkem ringi sebima, kuidagi paremad. kuigi need on füüiliselt närvid, on ilmselge seos olemas ka nende nn emotsionaalsete närvide ja mõttemaailmaga. ehk siis kui mu mõtted on mujal, siis see mõjub nii, et valu ka väga ei ole.
selles mõttes on need päevad, kui tegemist vähem, hullemad.
ja kui siis see hetk saabub, kui valu enam nagu polekski (päris ära ei kao pea kunagi), siis tahaks ainult magada. sest täiesti kummalisel kombel võtab valu väga hullult läbi ja kui seda ei ole, siis on kohutav füüsiline väsimus peal.
mis meenutab mu sünnitust: tuhud juba käisid, aga oli põhjuseid, miks ma pidin veel tagasi hoidma. aga valus oli ju. ja siis vahepeal olid need tuhudevahelised hetked, mõnikümmend sekundit, ja siis ma magasin või peaaegu magasin! jälle see paarekümmend sekundit peaaegu teadvusetut olekut kuni uue valuhooni. ja need olid nii nauditavad hetked..
ja praegu on sama, ainult ajaühikud on pikemad. ja noh, valu on teine, teises kohas, teistel põhjustel. muu skeem on lihtsalt väga sarnane.
varsti-varsti peaksid tabletid ikka mõjuma ka..
neuroloogil käidud. mul pole aimugi, kui pädev ta on. eesti keelega sai hakkama 😛
tulemus: uus annus valuvaigistit (seda, mis veel ei aja öökima) ja saatekiri MRT-le: et kui ikka poolteist kuud on jama olnud ja järgi ei anna, siis pole mõtet huupi edasi tegutseda. MRT-d ma veidi pelgan, kuigi üldiselt ma ei tea endal klaustrofoobiat olevat. aga see on siiski umbes pool tundi seal kitsas .. anumas. nii et kuna see pole ka tööpäeval, siis võib-olla palun kedagi kaasa (peaks uurima, mis võimalused ja olud seal Merimetsas on muidugi). mõtlen sellele veel, aega on veidi. no ja MRT tulemus siis otsustab, kas tuleb nuga või ei. kuigi ausalt, hetkel ma oleksin saega ka nõus..
eile õhtul oli Paavli kaltsuka poolaastaüritus. et nüüdseks on siis nö uus kaltsukas olnud avatud pool aastat. enam ei pea kastides sorteerima (kuigi huvilistele on seegi võimalus), ruum on avar ja valge, maja soojustatakse ka väljastpoolt. kaupa on endiselt palju, lõbusam ja viljakam ongi käia koos sõbrannadega – esiteks omale ei jää kõik asjad silma ja teiseks on koos lahedam arutada. ning üksteisele leiab ka nii mõndagi.
eile pakuti ürituse raames lisaks söögile-joogile ka võimalust kaupa sorteerida ja hinnastada. arvestades rahva hulka oleks selleks pidanud olema muidugi rohkem ruumi, praegu käis suur kottide tühjakskallamine ja mul oli päris kahju nendest päris-töötajatet, kes pärast pidid muu kauba vahelt (seal lähedal oli just seda kastikaupa ka) seda sorteeritavat kaupa välja otsima. aga no vähemalt oli rahval lõbus ja ma arvan, et teinekord on ka poel kogemus, et selline abistamine tuleks väheke teistmoodi orgunnida.
mina oma panuse andsin küll, leidsime sõbrannaga kottide hulgast selle, kus olid ehted sees ja hindasime need kenasti ära, ja vööd ka. ning arvan täiesti tõsiselt, et hakkan aehajalt neil vabatahtlikuna abis käima.
saak eile kuigi suur ei olnud – kaltsuka asi, ega see käibki nii, et mõnikord saad suure hunniku ja siis tükk aega ei midagi. hästi kahju on ühest hallist lahedast lühikese varrukaga kampsik-jakist, mille sõbranna mulle kusagilt hunnikust välja tõmbas ja mille ma koos kahe teise asjaga panin sinna stangele, kuhu asjad pannaksegi, kui ise veel ringi vaatad ja käed täis. kui ma lõpuks maksma läksin, oli see kamps sealt kadunud 🙁 ega miskit, ju jäi kellelegi teisele silma, kes lihtsalt ei teadnud, et seal on nö bronnitud asjad. sinisilmne, nagu ma olen, ei usu ma, t keegi nüüd teadlikult võttis.
lohutuseks sobrasin lõngakasti läbi ja sain oranži ja tumekollast (äkki ikka liiga erk bareiti jaoks?) ning kolm tokki Islandi lopit. viimane peaks olema vist päris kallis, soe ja kvaliteetne asi, vähemalt nii saan ma KK blogist sotti. nii et külmad talved võivad jätkuda!
kes sinna poodi veel sattunud ei ole uuel ajal, astuge julgelt läbi. riideid on hulgim, aga leiab ka muud, nt mänguasju, köögitarbeid, eile oli kolm lastejalgratast (ma pakun, et 116-140cm lastele umbes) väga hea hinnaga, natuke tehnikat, lastekärusid, raamatuid, kotte-kohvreid, muid tekstiile, jalanõusid ehteid.. – ning võta aega sobramiseks uurimiseks, seal on täiesti tutikaid asju ka 🙂
kui ma loen sellist asja, siis ma tahaksin röögatada.
jah, ma ei tunne tausta nii palju, et otseselt mingeid väiteid vaidlustada, aga nii tore on väita, et meil ei ole toit kallis võrreldes Euroopaga (millise osaga sellest, ah? Norraga võrreldes kindlasti ei ole, äsjane Saksamaa – väidetavalt kallis maa – kogemus ütleb, et nii ja naa) ja meil on veel isegi hästi. jah – kuni hakata võrdlema meie sissetulekuid. peale seda ei ole enam nagu midagi hästi. nagu seal on kommentaar:
Jah, suitsuvorsti enam ei söö ja mahla asemel joon vett, et sedasi veel kannatab olla küll. Kui tekib isu millegi parema järgi või lausa riiete ostmise himu, lähen ruttu magama, et tuju ei langeks.
nii me just elamegi.
ja kiidelda sellega, et me põllumehed toodavad odavalt, on lihtsalt nõme. iseenda tagant varastamine on see. piinlik võiks olla.
ma olen kahe käega poolt, et toorpiima tootjad saaksid rohkem raha, küll aga olen ma seejuures huvitatud sellest, et neid vahepealseid etappe tootjast minuni oleks vähem ja sellevõrra hind püsiks. ja piim on siin vaid üks näide. laiemas laastus on see jälle sotsiaalse vastutuse valdkond.
mille alla läheb ka see, et odavate palkadega ei saa me riik kunagi rikkaks, kuigi see võib nii tunduda.
samal teemal kirjutab ka Rents.
kui ma täna koju tulin, vaatas laps (kes ei läinud trenni, sest tal tuli hammas peaaegu ära. helistas mulle tööle, paanikas, et jube palju verd tuleb ja muidugi lubasin tal siis koju jääda. hammas on siiani suus ja laps eriti midagi süüa ei julge, õhtuks oli püreesupp seetõttu) mulle otsa ja küsis, kas kõik on korras. sundisin end naeratama ja ütlesin talle, et ikka on, jah. sest ma niigi räägin talle vahel oma osadest muredest vist rohkem, kui sellevanusele peaks. tal võiks siiski veel üsna muretu lapsepõlv olla, ma aegajalt mõtlen täiega, et ilmselgelt ma teen talle mingi karuteene vahel.
nii et hoiangi end tagasi ja teatan talle ikka ja jälle, et kõik on korras. kuigi tegelikult ei ole.
sest kui ma ikka keset päeva lambist tunnen, et kõik, mis toimub (või ei toimu) ajab mind nutma (mida ma ka tagasi hoian), siis on asjad ometi absoluutselt kõike muud kui korras. siis on asjad tegelikult halvemini, kui ma tahan tunnistada.
jah, ja ma olen juba harjunud, et ma masendun eriti kevadeti. päike ja kaduv talv on ju tore ja teretulnud, aga ma ei suuda sellega kuidagi kaasa minna ja talv läbi olen end nagunii pinges ja joonel hoidnud ja kevadeti enam ei jaksa lihtsalt. ja ma annan endale aru ka, et suur osa sellest masendusest on sel aastal rahast, mis on ometi kõigest raha – aga kui mul on kogu jumala aeg näpud põhjas, mitte ei pea ainult viimast nädalat enne palgakat venitama, siis see toob endaga kaasa hunniku muud stressi ka. näiteks selle, et ma olen tööturul ikka täiesti mõttetu kuju, hoolimata sellest rahast, mis ma oma kõrgharidusele panin (ja ma ei mõelnud, et, hoo, ma maksan ja tahan diplomit, ma tegelikult ka ikkagi pingutasin selle nimel) ja mida ma nüüd tagasi maksan nagu surnud hobust. üldse tajun, et ma olen oma praeguses seisus, sest ma olen teinud valesid valikuid elus – aga ma ei saa neid tagasi võtta. ja ilmselgelt pole need olnud hetkes valed, sest muidu ma ei oleks neid teinud.
ja mul ei ole julgust midagi lihtsalt järsult muuta. mis võib-olla aitaks. võib-olla.
ning see neetud valutav jalg (esimese hooga kirjutasin ‘jalutav valg’) ei tee mitte midagi paremaks. ma ei tea iial, kui pikalt ma magada saan, enne kui valu lihtsalt ei lase seda enam teha; ma ei tea, mitu ibukat ma pean sööma, et paari tunni pärast kergem oleks – ja midagi tugevamat ma hetkel ei kannata kuidagi. ning mul ei ole aimugi, kuidas see ometi üle läheks. ma ei jaksa seda arsti ära oodata, kuigi lmselgelt ei tule mingit imet sealt ka.
ja ma üritan endale raiuda, et see kõik on lihtsalt asjaolude kokkulangemine ja keskeakriis, kuigi ma ei usu seda enam ise ka hästi.
(jätsin täna Jamiroquai pileti isegi ostmata. tegin kõik ära ja siis vahetult enne maksmist loobusin. sest arved tulid meelde)
või peaks see olema Stockmannist inspireeritud? sest just seal ma täna peale tööd lettide vahel nõutult ringi käisin, peletades tableti tekitet vastikustunnet. süüa oli vaja osta, aga piisavalt kehv olemine, et mõte ei tööta. neil on seal mingi sealiha-paprika ja ma ei tea, mille veel, segu, nimeks vist ‘maitsestatud seastrooganov’. no ei mäleta. eraldi ostetud paprika pealt tuli hinnasilt ära ja kleepus otse selle lihasegu etiketile, noh 😛
igatahes tundus mingi soustilaadne asi selline lihtne valik olevat. see, mis mõtlemisvõimest veel järgi oli, haaras ühe toorsuitsupeekoni paki ka ligi.
ma mingil päeval lähen ja loen selle segu koostise täpselt ära, siis saab ilma konkreetse asjata ka teha. pealiskaudsel vaatlusel ma pakuksin, et ka lihtsalt sealiha- ja paprikaribad ajavad asja ära.
2tl searasva või võid
4-5 viilu toorsuitsupeekonit või suitsupekki
1 suur sibul
4-5 küünt küüslauku (hiina oma võib ilmselt topelt panna)
1tl paprikapulbrit
1/4tl tšillipulbrit
400g Stockmanni maitsestatud seastrooganovi
200ml purustatud tomateid või lahjat tomatipastat või 2spl kontsentreeritud tomatipastat
100ml vett
soola
pane pann rasvaga sooja keskmisele kuumusele. lõika toorsuitsupeekonist ristipidi kitsad ribad, viska pannile, kuumuta keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades. puhasta ja haki küüslauk ja sibul sobivateks tükkideks. kui peekonist on kenasti rasva hakanud välja tulema, poeta sibul-küsla sinna seltsi. sega ja kuumuta, ära pruunista – pigem on tegu vaiksel kuumusel hautamisega rasvas. kui sibul hakkab läbipaistvaks muutuma, lisa paprika- ja tšillipulber, lase veel mõned minutid olla (ja vahepeal ikka sega, pulber võib kergelt põhja hakata).
keera kuumust juurde ja lisa lihasegu, pidevalt segades kuumuta ca 4-5 minutit. nüüd on aeg sousti sisse tomatid või tomatipasta panna ning natuke vett lisada. see sõltub täpselt muidugi kasutatavatest tomatitest, mõnedel on rohkem vedelikku, siis võib-olla pole vaja väga.
lase keema tõusta, keera kuumus maha, pane kaas peale ning lase mõnusasti haududa nii 40 minutit (või kui aega on vähem, siis vähem; kui kui läheb natuke kauem, ei juhtu ka midagi – peaasi, et vedelikku ikka natuke oleks).
ungaripäraselt peaks nüüd klimpidega serveerima, aga kartul kõlbab hästi. pastatooted ilmselt ka.
kui ma pojalt küsisin, kas teen värske salati ka kõrvale, vastas ta, et muidugi, see on ju hea. seejärel hoiatas, et ma liigselt äädikat ei paneks. sidrunimahl aga sobis küll.
maitses hea 🙂
