oh neid lapsi küll..
kui poeg jõululaupäeva hommikul kuuse alla vaatas, tuli ta mulle kurtma, et väga ebaaus – temal on kolm pakki ja minul ainult üks. arvas, et äkki saab peale avamist ühe oma kingi mulle anda, et mul ka ikka rohkem kinke oleks. no ei saanud, väga talle suunatud kingid olid. nii et uuris siis mult, ega ma ometi väga kurb selle üle ei ole. ma ei olnud.
peale vanaema juures kinkide kättesaatmist saadab mulle smsi, et ta sai uue elektrilise hambaharja, aga sellel on ainult üks ots (st see hari). kirjutan vastu, et väga vahva ju ja ühest otsikust piisab ju talle. mispeale ta kirjutab vastu, et ‘sulle ei piisa ju’. helistame siis ka peale seda ja lapsel on tõsine mure, et kuidas me nüüd saame (vana elektrihari oli vahetatavate otsikutega, nii et sai juurde osta). ma küll lohutan, et ma saan tavalise harjaga ka. lõpuks siis lepime kokku, et kui koju tuleb, vaatan täpselt üle, ehk on selline, millele saab ka otsikuid juurde osta.
täna helistab vanaema juurest, et mulle öelda, et tädi ostis talle lastešampuse uusaastaööks ära. et ma ei peaks sellele enam mõtlema ja muretsema. ja et ta unustas seda juba siis öelda, kui me hambaharjast rääkisime. kuigi ma ei saa öelda, et ma oleksin selle pärast muretsenud, on see siiski nii armas.
samas on tunne, et kas see laps ei ole veel liiga noor, et selliste asjade peale mõelda ja omale nö vastustust võtta? aga ilmselt siis ei ole, kui ta seda teeb.