jah, viimase seitsme päeva jooksul on kaks teatrikülastust ja üks, huh, kinokülastus, kui Novelli filmiõhtut saab selleks nimetada. Mary Poppins, Kuninga kõne ja Augustikuu, viimaselt just tulin. ja kuigi mõistus ütleb, et peab magama minema, sest homme on varane äratus, ei saa ma enne, kui olen värske emotsiooni kirja pannud.
mul oli tegelikult kerge hirm, sest mõni sel aastal nähtud etendus on minust kuidagi väga mööda läinud. Augustikuu ei läinud. taaskord tuli välja see ameerika mitmetasandilisus – nende üpris kohutavad pealiskaudsed filmid, ent teistpidi sügav, võimendatud dramaturgia.
äratundmiskohti võib-olla ei olnudki väga palju, aga samastumiskohti oli mitmeid. väga erinevas plaanis ja sõltumata minu reaalsest elust.
sidemed, mis on ainult sellepärast, et inimesed on juhuslikult geneetiliselt seotud, misiganes hea ütlus selle kohta näidendis oli. enese ja maailma eest põgenemine, abiks talbetid, alkohol, uimastid. piiripealsed mängud, suguvõsa kummalised saladused. pidepunktide kadumine.
ärge imestage, miks vanad naised on õelad.
tasandik on meeleseisund. minu jaoks ütleb see kõik.