lambapäev

lambapäeval on vannituba lambaliha täis ja sebimist omajagu. väike süst praegusesse energiakriisi aega. põdravorstid on esikus veel lisaks (jajah, vorst on parim kala, võib tänasel, klassikalisel kalapäeval, kõigile öelda, kuigi mulle kala maitseb). ja muidugi lambahautis ahjus.
pojal oli klassivend külas, tegin ühe alusetäie muffineid, nüüd on neist ainult kaks järgi. aga nii see oligi plaanitud.
lasen taruvaiku kurku ja eksisteerin. enamik radikaid on nüüdseks soojad ka.
elame edasi 🙂

pealkirjatu, sest mõte on kinni

kell oli õhtul natuke kümme läbi, kui mulle korraga meenus, et kapis ei ole piima-koort. Selver on küll kaua lahti ja olen ma seal igasugusel kellaajal käinud, aga praegune seis on küll selline, et mittemiski ei sundinud mind riide panema ja poodi jalutama. eriti kuna eile juhtus selline (selga)väsitav päev olema nagunii. muidu tundub nii takkajärgi ju, et oleks ometi võinud minna küll, olekski olnud väike kasulik jalutuskäik. reaalsus on see, et ilmselt ei oleks see mulle head teinud.

küte on nädalajagu sees olnud, aga korralikult soe on ainult köögiradikas. muud on nii ja naa, mis leige, mis päris külm. üks püstik ongi külm, sealt ei ole tulemas ilmselt enne katlavahetust. aga mujalt, nojah, peab vist ikka nii palju välja laskma vett, et soe vesi sisse tuleks korralikult.

õues on viimasel ajal pidevalt mingi vihm – või tundub see mulle ainult?

tähendab, endiselt viitab kõik sellele, et ma pean midagi ette võtma, enne kui ma lõplikult .. ma ei teagi mida..

***

see on täiesti kole, ma olen viimasel ajal (paar nädalat?) nagu mingi tühjakslastud õhupall. või ma ei teagi, kas see on hea võrdlus.
ehk siis energiat ei ole ollagi.
õudsalt lihtne oleks süüdistada haigust, sügist, inimesi – aga ma ei tea. ma ei ole ju ka nii haige (aga see-eest olen ma seda pikalt, täiesti kopp ees juba), sügis on täiesti kena keskmine ja inimestega ka pole nagu probleeme. üks sõbranna siin ka soovitas mul oma vaimset maailma puhastada, aga mu meelest on see protsess niigi suure hooga käimas (et mitte öelda, et vaim on peaaegu tühi :P).
selline talveune aeg kipub tulema jälle. täiesti siiralt, ma võingi praegu 12h maha magada, et siis mõne tunni pärast uuesti unine olla.

ilmselgelt pean ma lihtsalt kuskilt otsast hakkama end rohkem liigutama. igas mõttes. sest nii pole ka ometi mingi elu.

hooajakookide vahele – banoffe

mitte, et ma oleksin väga palju õunakooke teinud ise – aga praegusel ajal neid lihtsalt ON igal pool. no ja nii juhtuski, et tegin hoopis ühe küpsetamata banaanikoogi.
kuna see kook oli visuaalselt selline ebamäärane käkk, siis head pilti koogist ei saanudki. sain hoopis vahva pildi koogisöömisest.
koogivorm oli 24cm põhjaga, kogused on selle järgi.

1 purk suhkruga kondenspiima (mitte mingit asendusvärki, korralik vanaaegne asi peab olema, piim ja suhkur!)
10 digestive küpsist
75g pehmet võid
3 banaani
300ml 35% koort (selle koguse peale oli 200ml nagu vähe ja 400ml palju)
75g suhkrut
soovi korral veidi lahustuvat kohvi
riivitud šokolaadi

esimene asi on kondendspiim toffeks ehk iiriseks keeta. selleks võta mitte mõni liiga hea pott (etiketiliimi pärast potilt maha pesta on väga tüütu), aseta kondendspiimapurk sinna, vala peale vett nii, et purk on kaetud ja ülegi ning lase keema. keeda vaiksel tulel 2-3 tundi, vahepeal kontrolli, et purk oleks pidevalt vee all. mida kauem keedad, seda paksem ja tumedam iiris tuleb (võid ka 4 tundi keeta).

vahepeal purusta küpsised ja sega võiga. laota koogivormi põhja küpsetuspaber ning suru küpsisegu vormi põhja ning ka veidi külgi mööda üles. soovi korral võid ka paksema põhja teha, lihtsalt võta rohkem küpsiseid ja võid 🙂 pane vorm külmikusse.

tõsta purk välja jahtuma, aga ära lase päris ära jahtuda, ca paarikümnest minutist piisab. ava kuum purk ettevaatlikult. viiluta banaanid. vahusta koor suhkruga tugevaks vahuks.

nii, ja nüüd aseta koostisained kihti koogipõhjale. kõige lihtsam on alustuseks laduda sinna banaanid, siis valada peale iiris ja kõige peale vahukoor. soovi korral pane vahele lahustuva kohvi graanuleid.
võid ka panna kõige alla koorekihi, siis banaanid, siis uuesti koore ja valada iirise peale (kui on piisavalt vedel).
või koor, banaanid, iiris, koor.
või jäta banaanid kõige peale.
kaunista riivšokolaadiga ning aseta ca tunniks külma.
väga magus on!

dünaamika lapse näitel

oh seda last. aasta tagasi kiitis ta pea igat mu tehtud sööki ja lisaks teadsin, mida talle poest osta, et oleks võiku peale panna ja näksida. no enam ei tea midagi. näiteks sööb ta vähem (ehk jääb kasv mõneks ajaks kinni?) ja väidab, et Mõmmi ehk minu ema teeb paremini süüa. jah, mulle on oma ema söögid ka alati maitsenud, aga ma ise katsetan rohkem lihtsalt. ilmselgelt pean lihtsate põhiroogade juurde tagasi pöörduma.
poest ei oska ma talle ka tuua. asjad, mida ta varem meelsasti sõi, no näiteks makra, nüüd teatab, et talle ei maitse see enam. vähemalt sööb nüüd jälle suitsuvorsti, mida enne väga palju ei söönud. no ja see praemuna-peekon on ka mingi teema, praktiliselt kevadeni oli vähimgi valge (peki)riba liha küljes õudustäratav ja praemuna oli asi, mida ema (minu) pealekäimisel hädapärast üks ära söödi. aga siis korraga läks ta silm selle peale särama ja, enese kiituseks, võin öelda, et sedapuhku küsis minu ema minult, mismoodi ma seda teen, sest poiss oli talle öelnud, et talle meeldib emme tehtud rohkem 😛
või jälle mahlad. aastaid jõi ta punasest mahlast morssi. mustsõstart ja vaarikat kulus meil kõige rohkem, punast sõstart ta niiväga ei fännanud, aga sai hakkama. õuna-pirnimahlad olid sellised pika hamba omad. nüüd aga tegin talle trenni juua (kõne tund aega tagasi bussist: ‘ema, ma unustasin tossud maha!’ ‘ ole siis seekord sokkis, teinekod jääb meelde’ ‘kas õuetossudega ei tohi olla?’ no olgu, tee korralikult alt puhtaks, äkki siis kuidagi tohib..’) ja küsisin, kas õun või pampel (ka punane mahl) ja vastuseks sain, et ‘õun muidugi, õunamahl on parim!’.
suppe on ta ka alati isukalt söönud, aga nüüd ei taha. ütleb, et koolis on kaks korda nädalas – ja ma ei ole kindel, kas need koolisupid on ikka parimad. no sellest hoolimata on mul lähiajal jälle supp plaanis. tegelikult on see ju tal mugav soojendada neil päevil, kui ma õhtuti tööl olen. ning lisaks on supid lihtsalt head.
eile hambaarstil oli poisi peamine mure, et kuskilt hambast on tükke ära tulnud. arst vaatas suhu ja teatas, et rohkem oleks võinud tulla. et on mingi umbes neli hammast, millel on kõigil uued hambad all, aga vanad veel ka peal. ning eemaldas kõik need vanad. ühtlasi täheldas, et sellises vanuses tavaliselt nii tagumised hambad ei vahetu. seepeale meenutasime, et tal hakkasidki üsna vara vahetuma üldse.
ja siis käis ta esimest korda juuksuris, tavaliselt olen mina püganud. nojah, ma ei tea, kas sai nüüd nii palju parem, ise ta on rahul.

avastasin, et mu šokolaadivarud on väga väikeseks jäänud – ja talv alles ees.
veinivarud see-eest ei kipu kahanema.

kuidas ma õunamarmelaadi tegin

olen siin nüüd jälle mõned päevad viirusega võidelnud. mingi imelik teema – mõni päev on päris kehv, siis läheb juba paremaks ja siis uuesti kehvaks. ja ma hoian end ka ometi vahepeal. mõistmatu.

aga et ei unuks, kuidas ma seekord õunamarmelaadi tegin, panen kirja. sügisdessert on hea, aga seistes läheb jahuseks ja sel aastal plekiliseks ka üsna kiirelt. nii et nädalajagu toas olnud õunad tuli ära teha. kuna sellist klassikalist õunamoosi (õun + suhkur) teeb ema nagunii, siis ma püüan teha mingeid teistuguseid kooslusi. samas oli mul soov teha marmelaadi ehk sellist paksemat, mitte niiväga voolvata moosi.

niisiis, oma suure haudepotitäie kooritud-puhastatud õunatükkide kohta (ca 5l) võtsin tilgakese vett (et potipõhi oleks kaetud), ca 3cm jupi ingverijuurt selle jämedamast otsast (kooritud ja tükeldatud), 3 kaneelikoort ja igaks juhuks 1tl kaneeli veel, 4-5 tera nelki. kunagi tunde hiljem läks kilo suhkrut ka mängu.
no ja sellise paksu moosi saamiseks on vaja keeta, keeta ja keeta. ma ei tea, ma loen pidevalt mingeid marmelaadiretsepte, et keeda 45minti, lisa suhkur ja siis pidevalt segades keeda uuesti paksuks. igatahes, 45st minutist on asi kaugel. võibolla kui täisvõimsusel (põhja) keeb kogu selle aja.. ma ajan keema ja siis hautasin, aegajalt segades. algul kaane all nii tunnike, siis ilma kaaneta nii paar tunnikest või natuke kauem.
siis kallasin suhkru sisse ja veidi tihemini segades hautasin veel ligi paar tunnikest (sest suhkur teeb vedelamaks ju jälle). no ja siis oli siuke enamvähem sobiv konsistents 😛 suuremad tükid (enamasti ingver) lasin saumiksriga nats pisemaks ja toppisin purki. väikesed purgid olid, vbolla keskmiselt 400g, viis purki ja nats peale sain.

kellele ingver ei maitse, võib välja jätta. lisada aga võib ka veel näiteks kardemoni või muskaatpähklit (aga mitte kõike korraga).
pilti? ei ole, see näeb välja nagu õunamoos 😛