olen siin nüüd jälle mõned päevad viirusega võidelnud. mingi imelik teema – mõni päev on päris kehv, siis läheb juba paremaks ja siis uuesti kehvaks. ja ma hoian end ka ometi vahepeal. mõistmatu.
aga et ei unuks, kuidas ma seekord õunamarmelaadi tegin, panen kirja. sügisdessert on hea, aga seistes läheb jahuseks ja sel aastal plekiliseks ka üsna kiirelt. nii et nädalajagu toas olnud õunad tuli ära teha. kuna sellist klassikalist õunamoosi (õun + suhkur) teeb ema nagunii, siis ma püüan teha mingeid teistuguseid kooslusi. samas oli mul soov teha marmelaadi ehk sellist paksemat, mitte niiväga voolvata moosi.
niisiis, oma suure haudepotitäie kooritud-puhastatud õunatükkide kohta (ca 5l) võtsin tilgakese vett (et potipõhi oleks kaetud), ca 3cm jupi ingverijuurt selle jämedamast otsast (kooritud ja tükeldatud), 3 kaneelikoort ja igaks juhuks 1tl kaneeli veel, 4-5 tera nelki. kunagi tunde hiljem läks kilo suhkrut ka mängu.
no ja sellise paksu moosi saamiseks on vaja keeta, keeta ja keeta. ma ei tea, ma loen pidevalt mingeid marmelaadiretsepte, et keeda 45minti, lisa suhkur ja siis pidevalt segades keeda uuesti paksuks. igatahes, 45st minutist on asi kaugel. võibolla kui täisvõimsusel (põhja) keeb kogu selle aja.. ma ajan keema ja siis hautasin, aegajalt segades. algul kaane all nii tunnike, siis ilma kaaneta nii paar tunnikest või natuke kauem.
siis kallasin suhkru sisse ja veidi tihemini segades hautasin veel ligi paar tunnikest (sest suhkur teeb vedelamaks ju jälle). no ja siis oli siuke enamvähem sobiv konsistents 😛 suuremad tükid (enamasti ingver) lasin saumiksriga nats pisemaks ja toppisin purki. väikesed purgid olid, vbolla keskmiselt 400g, viis purki ja nats peale sain.
kellele ingver ei maitse, võib välja jätta. lisada aga võib ka veel näiteks kardemoni või muskaatpähklit (aga mitte kõike korraga).
pilti? ei ole, see näeb välja nagu õunamoos 😛