ma olen selline, kes on enamvähem kogu oma täiskasvanuea (ja natuke varemgi) olnud arvamusel, et ei suuda eriti üksi olla. et üksindus (emotsionaalses mõttes, eksole) on midagi, mida peab iga hinna eest vältima. ja see tähendab ometi ju, et füüsilise üksioleku perioode peab ka ometi vähendama. ilmselt seetõttu olen aegajalt enda ligi kuhjanud ka mingeid absoluutselt ebavajalikke suhteid (kuigi küllap on iga neist siiski mingis mõttes vajalik olnud) ja aegajalt klammerduma kippunud (huhh, piinlik muidugi).
ehk siis, ma olen kartunud üksijäämist, ilma, et ma seda õieti kogenud oleksingi. ja sellest tulenevalt teinud suure hulga nii mõistuslikus kui emotsionaalses plaanis kummalisi otsuseid enda sees – sest, nagu öeldud, tundus mulle, et emotsionaalse üksinduse vältimiseks peab vältima ka füüsilist üksiolekut.
hah!
ma olen pimeduses elanud suure hulga oma parimaid aastaid!
sest tegelikult, olles füüsiliselt (parnterluse mõttes, eksole; ma ei räägi siinkohal ei lastest ega seksist) üksi, väheneb emotsionaalse üksinduse mõõde oluliselt. lihtsalt, ilmselgelt saab ka see mittemõistuslik pool aru, et midagi ei ole ja pole lootustki – ning kui midagi pole oodata, siis on ju hea ja rahulik olla ometi.
selles mõttes on füüsiline kaksiolek, kui sealt on kadunud emotsionaalse kaksiolek, hullem. sest kuskil alateadvuses tiksub ikka teadmine, et see emotsionaalne pool võiks olla ning see närib seestpoolt hullult. energiat kulub ka sellele närimisele omajagu, isegi, kui mõistus ütleb, et tegu on ilmselge enesepettusega.
ehk siis ma olen nö suhtes olles kogenud palju rohkem emotsionaalset üksindust kui ilma suhteta. ja et üksiolek ei ole midagi hullu ega koledat, enamasti pigem vastupidi.