täidetud rullkõrvits

rullkõrvits, paarkümmend aastat tagasi kabatšoki nime all, uuemal ajal üsna eksliku nimega suvikõrvitsaks nimetatu, on hetkel üks toekamaid valmivaid vilju 🙂 inglise keeles on ta küll ka ‘summer squash’, aga eesti keeles on suvikõrvitsaid kolm tükki:

Tasub meelde tuletada, et on olemas ka lame taldrikkõrvits ehk patisson ning spagetikõrvits, mille sisu tõesti meenutab spagette ning on kasutatav keedetult, analoogiliselt spagettidega.

Toidutare

täidetud rullkõrvitsat olen ma teinud aastaid. üldse, selle kasvatamise kombe tõin meie perre mina, Ukrainast, kui ma kunagi keskkooli ajal Lvovis mitu raksu käisin ja kabatšoki sealt no avastasin iseenda jaoks. ema võttis vedu ja sealtsaadik on seda igal suvel kasvatanud. edukalt, sest vilju valmib ikka palju.

seekord vaatasin kaasaantud pirakat ja mõtlesin, et kui ma seda klassikaliselt täidan (pikuti pooleks lõigatuna), jääb seda meile kahe peale paljuks. et täidaks küll, aga kuidagi teismoodi. mis siis ikka, otsustasin viilutatult täita.

4 paksu viilu (ca 3cm) rullkõrvitsat
100g toorsuitsupeekonit (Vana-Torokse pärissuitsupeekon on mu viimase aja lemmik)
300g korralikku hakkliha (mul oli 70% veis, 30% siga; aga võib kasutada ka nt kalkunit või muud, oma soovi järgi)
1 pisike sibul
1-2 küünt küüslauku
1 punane paprika
100g juustu (riivitult)
soola, pipart, hakitud peterselli

ära rullkõrvitsat koori. uurista viiludest seemnetega südamine 2/3 ulatuses välja, jäta põhi terveks. raputa üle soolaga ja jäta seisma. pane ahi sooja 180 kraadi peale.
tükelda peekon väikesteks kuubikuteks ja pane pannile, keskmisele kuumusele. pruunista ja hauta rasv välja, aegajalt segades.
vahepeal puhasta ja tükelda sibul ja küüslaugud. kui pannil on juba kenasti rasva, lisa need peekonile ja küpseta üsna madalala kuumusel – pruunistada ei ole vaja. paari minuti pärast lisa hakkliha ja kuumuta segades veel ca viis minutit. hakkliha ei pea olema läbi praetud, küpseb ahjus ära kenasti. maitsesta segu soola ja pipraga.

eemalda paprika saba ja seemned, lõika paprikast ringid.
võta ja vala rullkõrvitsaviiludest väljaimbunud vesi ära, vajadusel kuivata viilud majapidamispaberiga üle. aseta viilud ahjunõusse, tühimik ikka ülespoole. pane iga viilu peale paprikaring. ülejäänud paprika hakkisin peeneks ja panin rullkõrvitsaviilude põhja.
jaga hakklihasegu viilude vahel ära ning aseta täidetud rullkõrvitsad ahju.
ca 30 minuti pärast raputa toidule hakitud peterselli ning puista üle riivjuustuga, lase küpseda veel kuni 10min.

kui on paksema koorega vanem suvikõrvits, nagu mul, siis enne sööma hakkamist lõika koor õhukese ära.

õhtukseks magustoiduks läks vaarikajäätis väikese mustsõstra-punasesõstralisandiga külma 🙂

üksolek ja üksindus

ma olen selline, kes on enamvähem kogu oma täiskasvanuea (ja natuke varemgi) olnud arvamusel, et ei suuda eriti üksi olla. et üksindus (emotsionaalses mõttes, eksole) on midagi, mida peab iga hinna eest vältima. ja see tähendab ometi ju, et füüsilise üksioleku perioode peab ka ometi vähendama. ilmselt seetõttu olen aegajalt enda ligi kuhjanud ka mingeid absoluutselt ebavajalikke suhteid (kuigi küllap on iga neist siiski mingis mõttes vajalik olnud) ja aegajalt klammerduma kippunud (huhh, piinlik muidugi).
ehk siis, ma olen kartunud üksijäämist, ilma, et ma seda õieti kogenud oleksingi. ja sellest tulenevalt teinud suure hulga nii mõistuslikus kui emotsionaalses plaanis kummalisi otsuseid enda sees – sest, nagu öeldud, tundus mulle, et emotsionaalse üksinduse vältimiseks peab vältima ka füüsilist üksiolekut.

hah!
ma olen pimeduses elanud suure hulga oma parimaid aastaid!
sest tegelikult, olles füüsiliselt (parnterluse mõttes, eksole; ma ei räägi siinkohal ei lastest ega seksist) üksi, väheneb emotsionaalse üksinduse mõõde oluliselt. lihtsalt, ilmselgelt saab ka see mittemõistuslik pool aru, et midagi ei ole ja pole lootustki – ning kui midagi pole oodata, siis on ju hea ja rahulik olla ometi.
selles mõttes on füüsiline kaksiolek, kui sealt on kadunud emotsionaalse kaksiolek, hullem. sest kuskil alateadvuses tiksub ikka teadmine, et see emotsionaalne pool võiks olla ning see närib seestpoolt hullult. energiat kulub ka sellele närimisele omajagu, isegi, kui mõistus ütleb, et tegu on ilmselge enesepettusega.

ehk siis ma olen nö suhtes olles kogenud palju rohkem emotsionaalset üksindust kui ilma suhteta. ja et üksiolek ei ole midagi hullu ega koledat, enamasti pigem vastupidi.