Balti Jaama juures asub üks uus söögikoht, restoran Gusto. selle hotelli küljes seal. kunagi oli mingi imelik baar, sügisepoole müüdi seal päris häid sub-tüüpi võikusid ja nüüd on mõnda aega siis Gusto. tavaliselt ma sõidan sealt trammiga lihtsalt mööda ja vaatan päevapakkumisi, mis on hinnalt toredad.
eile sai sisse astutud ja ilmselgelt lähen veel.
endiselt roiutav palavus (oh uudist!). nagu eile üks tuttav soovitas, otsigu ma omale konditsioneeriga mees. mhmh, mõte on hea – ma võtaksin ainult konditisioneeri, mees ei pea kartma, et ma ta kallal näägutama jään 😛
peale seda, kui laps sai siis üleeile õhtul laagri poole teele saadetud, helistas ta eile päeval ja küsis, et kas ma talle järele ei saaks tulla. mh? nimelt ta hakkas nahka vahetama, nagu ta ise ütles (see teisipäevane neli rannatundi, eksole, ma ütlesin, et vana punane nahk koorub maha) ja öösel sääsed pinisevad, ta ei saa magada (teda häirib pinin, mitte niivõrd hammustused).
aga mina olen teadaolevalt kuri ema ja arvasin, et need nüüd küll põhjused pole. käskisin sääsetõrjet tekile natuke pihustada.
kui ma ta täna telefonis kätte sain, ei olnud tal väga aega rääkida. ‘jah, ema, kõik on hästi. jah, ma magasin hästi. me lähme nüüd metsa komme otsima’.
ahah. no hea, et niigi läks.
selles seisus, kus mul on nädalapäevad ka juba sassis (laps ei käi enam koolis ju ka, et nädalavahetus kuidagi välja joonistuks), olin ma kindel, et ma ei kirjuta ka täna midagi. sest no mul ei toimu midagi erilist ja selle palavaga ei jookse mõtted ka mitte.
ja viimane ongi ilmselgelt põhjus, miks ma ikkagi kirjutan.
sest, küll mitte sellest palavast, vaid ma ei teagi millest, ajasin ma Väga Totaalselt lapse laagriaja sassi. ma teadsin kogu aeg, et selleni on veel umbes nädal aega – kuni täna lõunal mulle helistati ja väga imestunult küsiti, et miks mu laps ei tulnud.
mispeale mina oskasin ainult kökkmökk teha. ehk et jäin sõnatuks (mida minuga tihti vist ei juhtu) ja siis kokutasin midagi vastu.
sest täiesti idioodi tunne oli.
muidugi, kõik sõitu puudutavad mailid rääkisid transpordi orgunnimisest ja kellaaegadest, aga mitte kuupäevast 😛 kuid ikkagi, peale mõningast sobramist asjassepuutuvate mailide hulgs leidsin ma selle manuse üles, kus kuupäevad kenasti kirjas. ja nagu ma siin haiglajärgselt olen oma tühja kalendriga (ehk et ei ole vaja miljonit asja meeles pidada, et need ei kattuks), ei pannud ma seda kirja. sest no üks asjake püsib ju ikka meeles.
hah!
selle ainsa olulise asja koolilõpetamise ja jaanipäeva vahel suutsin ära puterdada. tubli ema, pole midagi öelda.
positiivne on see, et õnneks-õnneks on keegi veel õhtupoole sinna kulgemas ja mu laps haaratakse kaasa. muidu oleks pidanud ise selle maa maha kihutama. või mis nüüd mina, minust ei ole kihutajat, oleksin pidanud sugulasi-sõpru sebima. kuigi neid pakkumisi tuli ka kohe – ehk siis ka see oleks võimalik olnud.
nii et laps saab, küll hilinemisega, siiski kenasti laagrisse ja olukord on selles mõttes lahendatud. peale väikest mõtlemist (ja sõprade ning vanemate abi) said isegi laagrisse vajalikud asjad välja mõeldud. sest ma ju teadsin, et sellega on aega tegeleda maa ja ilm ja ma ei olnud veel hakanud üldse mõtlema.
aga mina olen sellest täitsa läbi, ikkagi selline ehmatus ja enesesüüdistus ja pinge.
jälle, õnneks mu vanemad, kelle juures poeg on, võtsid ka asja väga rahulikult ja suuresti tänu neile asjad ju kokku saidki.
ehk siis – ka tühja kalendri ajastul tuleb ikka vajalikud asjad kirja panna.
kuigi sellest ehmatusest võiks nüüd mõneks ajaks jaguda.
käisime lapsega hommikul arstil, tal laagitõendit vaja. astume kabinetti, arst teatab, et oi, ilma emata poleks ta seda last küll ära tundnud, nii palju kasvanud ja muutunud.
saame oma paberi korda, astume välja ja ukse taga teatab poeg, et tema ei tundnud ka arsti enam ära 😛
me pole seal ammu käinud jah. aga kuuekümne ringis arst nüüd muutunud küll ei olnud.
mingi päev käisin kusagil Prismas ja külmlettide vahel hakkas brr, külm. täna Rimis oli nii mõnus, et lihad-vorstid on kenasti klaasuste taga. pood ei ole liiga jahe ja ilmselgelt kulutavad külmutusseadmed ka vähem energiat, kui nad poolt poodi ei jahuta.
kes hädaldas talvel, et külm on?
nüüd on igatahes palav. mõtlen, kas ma ikka tahan lastele Stromkale seltsi minna või loeks parem toas rahulikult.
neid selliseid suviseid päevi, kus ma pealtnäha kogu maailma poolt mahajäetuna mittemidagitehes kodus olen, on ju olnud küll ja küll. lihtsalt seekord on see veidi vähem minu valik, kui tavaliselt – sest paar viimast päeva olen ma ju ringi asjatnud ja eile õhtul andis see juba tunda. nii et tänasest küllakutsest loobusin täiesti omal soovil, kuigi muidugi tervise poolt mõjutatuna.
nüüd olen ma peamiselt lugenud, vahepeal natuke pilte töödeldnud ja mööda tuba ringi jalutanud. tutvusringkond on nagu välja surnud – selge ka, kes siis ikka soovib sellist kena laupäeva koduselt veeta, eks kõik on kusagil laiali.
pojal tunnistus ja kiituskiri käes ja selleks aastaks kooliga ühel pool.
nüüd ei jõua Legolandi reisi ära oodata.
teine nädal mittemidagitegemist. olgu, eks ma natuke ikka midagi teen, aga no siiski. et kõik asjad on ebameeldivad, kui neid peab tegema. mittemidagitegemisega sama.
ma ei tea, kas see on nüüd lihtsalt sellestsamast mittemillegitegemisest või üle ligi 20 aasta taasloetavast Kristiina Lauritsatütrest (oma lapsepõlvekodus lugesin ma seda noore neiuna korduvalt, täiesti imelik, et nüüd nii kaua seisnud on) või mõlemast pluss veel mõnest x-tegurist kokku, aga tänane päev on kuidagi tüütu. ausõna, mittemillegitegemine on kohutavalt väsitav.
duši all olles meenus miskipärast see aeg, kui poeg oli imetilluke, ma ei saanud veel aru, et ta magab poole tunni kaupa ja siis läksin duši alla, kui ta magas ning keerasin vett kogu aeg kuumemaks ja lihtsalt seisin seal.
no ja raamat. muidugi noorena seda lugedes oli kõik jube romantiline ja kena ja ma elasin Kristiinale hullult kaasa. nüüd aga mõtlen, et ta on ikka noor ja sinisilmne ja usub ühte ebausaldusväärset meest nii hullult. mees ise usub ka algul. noh, nagu paljudel neist kombeks ongi.
aga põhiolemus ju ei muutu. vassija jääb vassijaks – sest lisaks usus tingitud jamadele on seal taga ka päris palju vassimist ja varjamist.
kuid selge ka, et üks noor neiu ei oska seda ju näha ega uskuda. vähemalt seni, kuni tal omal neid kogemusi ei teki. ja üldse on kõrvalt seda kõike lihtsam tabada, kui ise sees olles – sõltumata vanusest.
ah.
poeg sai täna oma kiituskirja-preemia kätte. paberil kiituskiri tuleb küll alles homme, aga e-koolis on juba olemas. lastekaitsepäevarõõm.
ja õues on suvi.
