eile, kui telekast tuli taas Meeletu, jäin korraga mõtlema, et viimasel kümnel aastal on päris palju kodumaiseid filme, mis mulle meeldivad. kohe meenuvad veel Sügisball, Stiilipidu, Soovide puu, muidugi Ristumine peateega (mis on natuke vanem küll) jms. st neid on veel, kohe ei meenugi.
ja siis ma mõtlen, et ma olen ilmselt lihtsalt jõudnud ikka, mil ma mõistan neid filme kuidagi. muidugi, eesti filmidele omaselt on neis teatud knihvid sees, ei ole sellised väga otsesed ja actionit täis kui nt suurem osa ameeriklasi, mis meile jõuab. aga neis on midagi, mis mind puudutab. ja hoolimata oma kohati aeglasest tempost ei ole igavad.
need filmid avanevad ka kuidagi kihiti. pea iga kord leian mõne uue nüansi. tegelikult, ma arvan, see on ka see, miks ma eelistan üldse nt euroopa filme ja ka ameerika omadest mitte neid niivõrd pealiini omasid. film, mis ütleb ühe korraga kõik ära, ongi oluliselt igavam (kuigi ka nende hulgas on neid, mis mulle meeldivad) – samas loomulikult puhtalt meelelahutuseks parem. aga kuna neid filme, mis tekitavad minus rohkem emotsioone ja mõtteid, tuleb nagunii üsna vähe, siis kasutan ikka juhused ära.
ehk kui kunagi mõtlesin ka mina, et suurem osa eesti uutest filmidest on mingi liiga sügavamõtteline huinamuina, siis pean nüüd tõdema, et enam ma seda küll ei arva.