novot, peab ikka kohe kirjutama.
nimelt juhtus täna selline asi, millele ma olen ammu mõelnud, aga tegudeni mitte jõudnud: käisime söömas Pelgulinna koreakas, Ariranis. lihtsalt juhtus nii, et algselt plaanitud koht oli kinni, teine oli paksult rahvast täis ja siis korraga oli Ariran tee peal. otsustasime siis, et piilume sisse.
korea vanamees leti taga lõi särama (ega tal seal rohkem kliente ei olnud) ja püüdis püüdlikult eesti keelt purssida. et ’iga praad, riis, kaks salat’. ja kui tellisime kannuga teed, siis lõi särama: ‘komm ka, jajaa, komm ka’.
kadus siis peale tellimuse võtmist taharuumi ja hakkas kokkama.
veidi paremini eesti keelt rääkiv tädi hakkas vahepeal lauda katma. muuhulgas toodi lauale ka söögipulgad, aga väga erinevad seninähtuist: metallist, väga peenikese otsaga ja lapikud. ausalt, kui neid relvadena kasutada, siis lausa ohtlikud.
kuna kaks praadi oli, siis toodi neli salatit, igaüks oma kausikeses. tagapoes saab ka korea salatit, seal on ainult porgandi variant. täna aga oli veel kaalikas, peet ja merikapsas. peet, kusjuures, oli toores, mis siis oli ka nende tervas marinaadis olnud, tulemuseks head krõmpsud ribad. riis oli eraldi nõukestes. no ja siis põhiroad: marineeritud kana (Tak-tangsuyuk vist, ülemine pilt) ja ribid (Twaeji-kalbi).
põhimõtteliselt on ju teada, et korea toit on üsna terav. hästi hämmastav oli siiski selle ühte jalga lonkava korea papi oskus teha selline toit, et igal asjal on maitse, kuigi samas on terav ka, selle piiri peal, et kohe-kohe oleks liiga terav. ehk siis toit oli väga hea.
roheline tee, muide, ka. sest ka seda on väga erinevat.
igatahes nämm-nämm elamus oli. ja kohapealvalmistatud pelmeene saab kaasa osta 5eur kg. salatite hinnakiri ei jäänud meelde.
ja muidugi komm. tee kõrvale olidki kommid 🙂
