õhtupoole hakkas sadama. siis, kui liiklus juba hõredamaks jäi. esialgsest kallamisest jäi peagi järgi vaikne tuuletu sabin.
kes ikka on linnas suvisel reedeõhtul?
üksikud autod vuravad mööda, niiske asfalti vaikne pritsiv sahin saatjaks.
avatud aknast voolab sisse värsket niisket õhku. seda õhku, kui pole veel päris suvi ja pole enam kevad ka. õhku, mis on nii avatud ja lubadusi täis.
kass kergitab pea ja piilub mind ning magab edasi. aga mina ei raatsi veel magama minna, ma tahan veel hingata seda õhku, olla veel avatud aknal.
sest juba kahe nädala pärast pole vaikse vihma lõhn sama.