postitus 3001

jah, eelmine postitus oli kolmetuhandes postitus siin. uue kuuga saab sel blogil kaheksa aastat täis. kusjuures kui ma oma vana staatilist lehte ümber tõstma tookord hakkasin, ei olnud blogimine üldse mingi mõte või eesmärk, tahtsin lihtsalt mugavamat moodust oma lehte uuendada. ja nii see läks siis.

aga homme on ärasõit ja seega tuleb täna veel raha vahetada (kuidas mulle küll ei meeldi sularahaga reisida, aga väidetavalt Legolandis on kaardimakse lisatasu, hetkel ma nende kodukalt infot selle kohta ei leidnud), poest veel mõned asjad kaasavõtmiseks tuua (et kämpingus süüa ja lapsi sööta), katsuda oma asjad olemasolevasse ratastega kohvrisse ära mahutada.. ilmateade õnneks midagi koledat ei luba, pigem vastupidi, üsna kena ja soe tundub olevat.
kõikidele kaasasolevatele lastele on see esimene lennureis.

tänasesse mahutame veel vanaema koduaia maasikad. et poeg neid ka ikka saaks 🙂

hea eesti film

eile, kui telekast tuli taas Meeletu, jäin korraga mõtlema, et viimasel kümnel aastal on päris palju kodumaiseid filme, mis mulle meeldivad. kohe meenuvad veel Sügisball, Stiilipidu, Soovide puu, muidugi Ristumine peateega (mis on natuke vanem küll) jms. st neid on veel, kohe ei meenugi.

ja siis ma mõtlen, et ma olen ilmselt lihtsalt jõudnud ikka, mil ma mõistan neid filme kuidagi. muidugi, eesti filmidele omaselt on neis teatud knihvid sees, ei ole sellised väga otsesed ja actionit täis kui nt suurem osa ameeriklasi, mis meile jõuab. aga neis on midagi, mis mind puudutab. ja hoolimata oma kohati aeglasest tempost ei ole igavad.
need filmid avanevad ka kuidagi kihiti. pea iga kord leian mõne uue nüansi. tegelikult, ma arvan, see on ka see, miks ma eelistan üldse nt euroopa filme ja ka ameerika omadest mitte neid niivõrd pealiini omasid. film, mis ütleb ühe korraga kõik ära, ongi oluliselt igavam (kuigi ka nende hulgas on neid, mis mulle meeldivad) – samas loomulikult puhtalt meelelahutuseks parem. aga kuna neid filme, mis tekitavad minus rohkem emotsioone ja mõtteid, tuleb nagunii üsna vähe, siis kasutan ikka juhused ära.

ehk kui kunagi mõtlesin ka mina, et suurem osa eesti uutest filmidest on mingi liiga sügavamõtteline huinamuina, siis pean nüüd tõdema, et enam ma seda küll ei arva.

jaan või midagi

üleeile oli aasta pikim päev, mis küll õhtul läks varakult pimedaks. pilved või midagi.
täna on jaan ja ma olen üks neid veidrikke, kes on linnas. ühtegi suurt läbu ei plaani ka. lapse pärast siiski läheme külla – praegused perspektiivid lubavad vähemalt õhtuks vihma lõppemist. iseenda pärast ei läheks küll vist kusagile.

inimesed ka ei üllata. vähemalt kaks teemat, mis on tänasega kaudsemalt või otsesemalt seotud, on ripakil. kes lihtsalt kaob ära, kuigi on lubanud midagi teha, kes lihtsalt peidab pead liiva alla ja põikleb.
õnneks on normaalseid inimesi rohkem 🙂

Ariran

novot, peab ikka kohe kirjutama.
nimelt juhtus täna selline asi, millele ma olen ammu mõelnud, aga tegudeni mitte jõudnud: käisime söömas Pelgulinna koreakas, Ariranis. lihtsalt juhtus nii, et algselt plaanitud koht oli kinni, teine oli paksult rahvast täis ja siis korraga oli Ariran tee peal. otsustasime siis, et piilume sisse.
korea vanamees leti taga lõi särama (ega tal seal rohkem kliente ei olnud) ja püüdis püüdlikult eesti keelt purssida. et ’iga praad, riis, kaks salat’. ja kui tellisime kannuga teed, siis lõi särama: ‘komm ka, jajaa, komm ka’.
kadus siis peale tellimuse võtmist taharuumi ja hakkas kokkama.

veidi paremini eesti keelt rääkiv tädi hakkas vahepeal lauda katma. muuhulgas toodi lauale ka söögipulgad, aga väga erinevad seninähtuist: metallist, väga peenikese otsaga ja lapikud. ausalt, kui neid relvadena kasutada, siis lausa ohtlikud.
kuna kaks praadi oli, siis toodi neli salatit, igaüks oma kausikeses. tagapoes saab ka korea salatit, seal on ainult porgandi variant. täna aga oli veel kaalikas, peet ja merikapsas. peet, kusjuures, oli toores, mis siis oli ka nende tervas marinaadis olnud, tulemuseks head krõmpsud ribad. riis oli eraldi nõukestes. no ja siis põhiroad: marineeritud kana (Tak-tangsuyuk vist, ülemine pilt) ja ribid (Twaeji-kalbi).
põhimõtteliselt on ju teada, et korea toit on üsna terav. hästi hämmastav oli siiski selle ühte jalga lonkava korea papi oskus teha selline toit, et igal asjal on maitse, kuigi samas on terav ka, selle piiri peal, et kohe-kohe oleks liiga terav. ehk siis toit oli väga hea.
roheline tee, muide, ka. sest ka seda on väga erinevat.
igatahes nämm-nämm elamus oli. ja kohapealvalmistatud pelmeene saab kaasa osta 5eur kg. salatite hinnakiri ei jäänud meelde.

ja muidugi komm. tee kõrvale olidki kommid 🙂

hetk

õhtusel võileival aiman vihma igavikulist maitset. tavaliselt tajun ma seda õhus.
vaikne vihm andis rahu. aeg ei ole oluline. see hetk on igas suves. kunagi ei tea, millal. kunagi ei tea, kus. minevikuta ja tulevikuta. olemise tajutav kergus.

enne, kui lased mälestused ja soovid taas ligi.
veel mitte.

kummalised arengud linnaruumis

jalutasin täna pärastlõunal kohalikule turule. sellele, mis siin millalgi talvel kolis. kadus ära endises ABC-poe-tüüpi majas olnud Kajaka turg ja tuli asemele tilluke Sitsi turg.
esimene on nüüdseks maatasa tehtud, endisest turust on järgi ainult tuulega tolmu üles keerutav sodiplats. ahjaa, ja paar putkajäänust tee ääres. ning, hm, paar aastat tagasi renoveeritud tee, korralike parkimiskohtadega. ilmselgelt turu jaoks tehtud, sest mujal pole neid kohti nii palju teeserva tekitatud.

mõni aeg enne oppi käisin kohalikul turul. tulin rattaga kusagilt kaugemalt ja tahtsin Sitsi turult midagi osta. aga – ratast ei olnud kusagile panna. ei ühtegi sellist toru ega posti. ega, olgem ausad, ka ei kujuta ma ette, kuhu seal rattakohad teha. sest nagu ma olen enne näinud ja tänagi, siis isegi laadimiskohale ja invaliidkohale pargivad autoga turuletulijad – sest ka autode jaoks ei ole seal õieti kohti.
sellest rääkimata, et turg on väikeseks kuivanud ja uues majas on mingid imelikud nurgatagused, kus algul olnud letid on ära kadunud. jälle üldse ei imesta, sest keegi ei hakka kõiki ‘auke’ läbi käima. vana maja oli suur, seal oli ka paar nö nurgatagust, aga need olid pearuumiga avaralt ühendatud ja oli näha, mis seal on. et ei olnud üldse mingit kitsa nurgataguse tunnet, nagu selles uuel turul on.

no ja nüüd minul tekib küsimus, et mismoodi neid asju planeeritakse või kas üldse ongi mingit terviklikku planeerimist olnud? ma tean, et linnaosa üldplaneering on koostamisel (mis faasis hetkel täpselt, ei olegi oluline), aga mismoodi saab ikka nii, et tehakse tee korda arvestusega, et seal on turg, ja siis vähem kui 2a hiljem lihtsalt turgu pole ja isegi kogu maja lammutatakse maha? pole näha ka, et seal mingi uus (ühiskondliku hoone) ehitus käiks. absoluutselt selline tunne, et lihtsalt mingil päeval tuleb kellelegi idee, et tõstame nüüd turu ümber ja siis see paari kuuga ka ära tehakse. mitte et see oleks varem plaanis olnud ja vastavalt siis muid asju arendatud.
ja et turg viiakse üle sisuliselt mingi elumaja hoovi mingisse majakesse? enamvähem vist selleks, et teadagi-kes saaks jälle avamas käia? arvestamata, kuidas on logistikaga turule lähenemisel? jah, suurele ristmikule on lähemal, jala pole mul vahet, kuhu minna – aga auto ega jalgrattaga sinna asja ei ole. ja valik on ka kehvem kui enne. mutikesed oma kurgipurkidega on täiesti ära kadunud, on ainult vahendajad.

ning kui seal turul ei oleks endise turu mitmest lihamüüjast jäänud alles neid, kellelt ma saan parimat hakkliha (ja väga head muud liha ka), siis ma ilmselt satuksin sinna veel harvemini kui nüüd käingi. turu puhul mul ei ole väga suurt kolkapatriotsmi, kui kaup on jaamaturust (mis ei ole ka kõige odavam turg) veel kallim.

tegelikult vist ei tulnud nüüd linnaruumijutt lausa, muud asja ka vahele.

reedeõhtu vihmaga

õhtupoole hakkas sadama. siis, kui liiklus juba hõredamaks jäi. esialgsest kallamisest jäi peagi järgi vaikne tuuletu sabin.
kes ikka on linnas suvisel reedeõhtul?
üksikud autod vuravad mööda, niiske asfalti vaikne pritsiv sahin saatjaks.
avatud aknast voolab sisse värsket niisket õhku. seda õhku, kui pole veel päris suvi ja pole enam kevad ka. õhku, mis on nii avatud ja lubadusi täis.
kass kergitab pea ja piilub mind ning magab edasi. aga mina ei raatsi veel magama minna, ma tahan veel hingata seda õhku, olla veel avatud aknal.
sest juba kahe nädala pärast pole vaikse vihma lõhn sama.

munasalat külmsuitsulõhega

see on üks neid roogasid, mida ma olen varem ka teinud, aga pole kena pilti suutnud teha. seekord vist õnnestus.
üksinda kodus olles toitun ma meelsasti igasugustest salatitest. lapsele peab korralikumat süüa tegema, aga omal on täitsa ükskõik. selline röstsaia-salat on näiteks väga hea õhtusöök.
ja nagu ikka, algne idee on kusagilt mitte-eestikeelsest internetist. ma polegi uurinud, äkki on kusagil eesti kohtades ka midagi sellist olemas.

4 keedetud muna
120g suitsulõhet
0,5 väikest sibulat (maitse järgi võib ka natuke rohkem panna)
50ml kappareid
4spl oliivõli (olen kasutanud külmpressi ja tavalise segu)
0,5spl sidrunimahla (umbes, ma tegelikult ei mõõda seda kogust, nagu ka mitte õli oma)
hakitud tilli
jahvatatud meresoola, jahvatatud valget pipart

haki kõvakskeedetud munad ja lõhe. mina isiklikult ei purusta mune kahvliga, kes on harjunud seda tegema, siis selle salati puhul tuleb kindlasti kuubikud teha. haki sibul hästi peeneks ja lisa munale-lõhele, samuti kapparid (neid ei pea hakkima :P) ja till.
sega eraldi kokku õli, sidrunimahl, maitse järgi sool ja pipar ning kalla salatile (mina kasutan mingit väikest kaanega purki, milles kõik segi loksutan). sega salat hoolikalt läbi ja lase nii umbes pooltund jahedas tõmmata. kohe peale segamist võib maitsta ja vajadusel lisada soola-pipart.
kes kappareid kohe üldse ei taha, võib need välja jätta.

sobib nii rohelisele salatipadjale kui, nagu juba mainitud, röstsaiale.

insomnia

täiesti kohutav, ma ei tea, kas see on see mittemidagitegemise tagajärg või? see, et ma olen viimase nädala halvasti maganud. õhtul ei tule ulnd ja öösel külge keerates olen ka jupp aega üleval. täiesti kohutav.
ja siis helistab lapsuke kell 8, kui ma parajasti und näen, mitte ei vähkre, ja teatab, et nad jõuvad umbes poole ühe ajal linna. muidugi ei jää ma peale seda enam magama. ja palavusest see viimastel öödel nüüd ka enam ei ole.
see-eest olen ma nüüd loppis.
aga ma püüan mitte magada, sest kui ma nüüd magan, siis ei tule jälle õhtul und jne. kuigi ma olen kindel, et sel hetkel, kui ma otsustan magama jääda, ei tule nagunii. sest miskipärast see lihtsalt on nii.

kõrgharidus referaadiga?

kuulasin-jälgisin siin, kuidas endised grupikaaslased, kes edasi õppisid, magistritööd tegid-kaitsesid. mõnda tööd nägin ka (kuigi ma ei saanud finantspõhjustel ise edasi õppida, saadeti mulle ikkagi midagi üle vaadata, eksole).
no ja nüüd on mul tõsine hämmeldus, et saabki magistri kätte sisuliselt referaadi eest. ehk töö eest, kus pole lisaks ülevaatele midagi muud. ei mingeid järeldusi ega muud analüütilist osa.
hea küll, see on pikk referaat, aga siiski. mul jäi karp taaskord lahti – ja seda ei juhtu viimasel ajal tihti. ning no selge, eks tudeng katsub alati nii lihtsalt läbi saada, kui võimalik – aga juhendaja? ja retsensent?
ausalt, ma olen vist väga karm mutt, aga magistritööna poleks mina sellist asja ilmselt kaitsmisele lubanud või oleksin sel juhul väga palju juurde küsinud.
tore, et mul selliseid õiguseid ei ole. puudub ju kasvõi vajalik kraad, näiteks.

tegelikult on mingi jube hommik. lambist hakkasin kella kuue ajal nihelema ja läkski kuidagi nii, et enam magama ei jäänud. kusjuures väsinud olemine on täiega, aga und ei ole. või nagu on, aga magada ei saa.
ja üldse, nii paljukest seda vihma siis oligi, nagu eile pool päeva?