täiesti kohutva, öösel, millalgi enne nelja külge keerates lõi vasakusse jalga imeliku pinge sisse. arvasin, et sääremarja kramp tulekul, seda ikka juhtub ja tõmbasin jalga oma poole, et säärt triikida. puusas oli ka imelik valu. ja siis tundsingi, et selline jutt on puusakondist sääreni välja. eri asendites võib olla rohkem reies või sääres. ja seljas ka.
esimene arvamus oli, et soh, puusast jalg väljas. ajasin, valupisarad silmis, end kuidagi voodist välja ja toetusin kapi najale ning püüdsin jalga raputada. ei midagi. ikka püsiv valu. ronisin voodisse tagasi ja avastasin, et ainus asend, kuidas magada saan, on paremal küljel ja jalad mingis ühes asendis. siis oli nii enamvähem. ja ei mingit küljekeeramist. selili sai ka kuidagi natuke olla, vasakul jalal ja kõhuli üldse mitte.
tiksusin hommikuni ära, siis võtsin valuvaigisti. veidi hiljem panin ka plaastrid seljale. sest kohati on tunne, et tegelik põhjus on seljas ja üleüldse on tegu närvipõletikuga, mis siis oma ‘kiiri’ jalale edasi annab. aga ega ma ei tea ju ka täpselt.
ega nii palju on nüüd kasu rohtudest olnud, et liikudes lausa karjuma enam ei aja – aga hea pole olla küll mitte mingit moodi. ja teha ei oska midagi.
ning loomulikult on järgnevad päevad erinevaid kohustusi täis. selliseid, mida naljalt ära muuta ei saa.