täiesti kohutva, öösel, millalgi enne nelja külge keerates lõi vasakusse jalga imeliku pinge sisse. arvasin, et sääremarja kramp tulekul, seda ikka juhtub ja tõmbasin jalga oma poole, et säärt triikida. puusas oli ka imelik valu. ja siis tundsingi, et selline jutt on puusakondist sääreni välja. eri asendites võib olla rohkem reies või sääres. ja seljas ka.
esimene arvamus oli, et soh, puusast jalg väljas. ajasin, valupisarad silmis, end kuidagi voodist välja ja toetusin kapi najale ning püüdsin jalga raputada. ei midagi. ikka püsiv valu. ronisin voodisse tagasi ja avastasin, et ainus asend, kuidas magada saan, on paremal küljel ja jalad mingis ühes asendis. siis oli nii enamvähem. ja ei mingit küljekeeramist. selili sai ka kuidagi natuke olla, vasakul jalal ja kõhuli üldse mitte.
tiksusin hommikuni ära, siis võtsin valuvaigisti. veidi hiljem panin ka plaastrid seljale. sest kohati on tunne, et tegelik põhjus on seljas ja üleüldse on tegu närvipõletikuga, mis siis oma ‘kiiri’ jalale edasi annab. aga ega ma ei tea ju ka täpselt.
ega nii palju on nüüd kasu rohtudest olnud, et liikudes lausa karjuma enam ei aja – aga hea pole olla küll mitte mingit moodi. ja teha ei oska midagi.
ning loomulikult on järgnevad päevad erinevaid kohustusi täis. selliseid, mida naljalt ära muuta ei saa.
Päev: 20. veebruar 2011
laupäevaöine võõras
kella 11 ajal õhtul äärelinnas otseteed bussipeatusesse lõigates jääb hetk enne puudevahele sukeldumist seisma veidi ebalev naisterahvas minust kümmekond meetrit eespool. vaatab ringi, astub paar sammu minu suunas tagais ja küsib vene keeles, kas mina lähen ka bussile. jah, lähen ikka, noogutan. tädil löövad silmad särama ja ohkab kuuldavalt kergendunult. et tema natuke pelgab seda otseteed ja koos on ikka kohe palju parem minna. et tema käis tütrel külas, pool päeva olnud, tütar pakkus öömaja ka, aga tema tahab ikka oma koju. et hommikul kell viis lõpetas töö ja on väga väsinud ja kõik taksod ütlesid, et järjekord on paar tundi. ja üldse, miks mina seal sellisel kellaajal olen? ah et sõbranna juurest, aga miks ma siis sinna ööbima ei jäänud küll? jajah, oma kodus on ikka parem.
tädi on väga jutukas. sobivates kohtades vastan napilt ta küsimustele ja noogutan kaasa. ei, ega mul ka seltsi vastu midagi ei ole, aga mingit hullu suhtlemistungi ma ka ei tunne.
mõne minuti peatuses seisnud, heliseb tädil telefon. võtab vastu, taksofirma. seletab midagi ja annab siis toru mulle, et räägi sina, kus ja mis. ütlen dispetšerile peatuse nime, kus seisame, dispetšer ütleb vastu, et oot, sinna-ja-sinna tänavale telliti ju. jah, see tänav, kust me just tulime. autoga ehk minut sõita. informeerin dispetšerit, et öeldi, et on pikad järjekorrad ja inimene tuli peatusesse ära. tüdruk ohkab ja ütleb, et helistab kohe tagasi. hetke pärast helistab ja teatabki, et takso varsti tuleb.
tädi on väga õnnelik ja seletab, et nüüd ta ju küll bussile ei tule. sest siis tea peaks ümber istuma ja üldse tuleks jube ring, et tegelikult saab sealt otse. olen nõus, sest just nii ongi – bussiga sõidab pool maad otsa.
tädi räägib veel oma lastelastest ja buss hakkabki paistma. sellepeale muutub ta silmnähtavalt õnnetumaks ja ütleb, et peab nüüd üksi ootama jääma. soovib mulle kõike head ja siis märkab bussi sabas taksot, mis ongi tema oma. soovin talle samuti head vastu ja me kumbki astume oma transporti.
ja me kumbki ei tea, mida see kohtumine meie elus muuta võib.
täiskuust on tükike juba ära lõigatud ja öö ei ole üldse nii külm, nagu ma kartsin.