tänasel arenguvestlusel koolis oli tore tõdeda, et mu poeg on tubli, viks ja viisakas. eks emale teeb lapse kiitmine ikka rõõmu 🙂
laiemas laastus tahaks küll natuke pead vastu seina taguda, aga see ei aita. edasilükatud tegutsemised tuleb lihtsalt käsile võtta, see on ilmselgelt ainus võimalus. ei meeldi mulle kõik need asjad, aga elu sunnib jätkuvalt – ei tasu ikka loota, et on mingi stabiilsus. ja mingi jaks ja tahe on kusagil nurgas tagasi.
päike toob jõudu ja energiat. see ka, et hommikud on juba tunduvalt valgemad. laps ei pea enam pimedas lahkuma.
aga mul on kohe väga hea olla need viimased päikselised päevad. külm ei ole hirmus, hall ja tuisk on märksa hullem.