on mingid perioodid, mil mu kirjutamine siin jääb vähemaks ja vähemaks. alati on sellel ka mingit tüüpi põhjused, mis need siis ka parajasti ei oleks. ikka midagi minuga seotut või minu sees olevat. ja rohkem kui ühel korral on seda põhjustanud lugejad. mida rohkem reaalelust tuttavaid lugejaid on, seda keerulisem kohati. ei saa väga vabalt kirjutada, vaid pean mõtlema, mõtlema, mõtlema – ja see võtab pool mõnu ju ära.
aga siis läheb see jälle mööda ja ma kirjutan taas mingeid asju, mille puhul ei tea keegi, kus on tegelikkuse ja fantaasia piir, mis on minu seest ja mis väljastpoolt mind ning see, mis ma mõtlen ühel hetkel, võib järgmisel juba muutuda fantaasiaks. ja, oh, muidugi, blogi ongi väga subjektiivne või mis? vähemalt selline isiklik blogi kindlasti. päris tobe oleks siit midagi objektiivset otsida – kuigi vähemalt fotod seda ju on 😛
kes tunneb, see saab aru ja teab, et mina olen ikka mina.
üldse on tunne, et äkki peaks minema seda teed, mida paljud, ja panema osa postitusi salasõna alla. et oleks loetav ainult piiratud hulgale. aga samas tundub see veidi ebaaus lahendus nende jaoks, keda ma piisavalt ei tea (või tean liiga hästi), et salasõna anda, kuid kes on siin aastaid lugemas käinud.
nii et ilmselt on ikkagi lihtsam paari viimase aasta stiilis jätkata. mis on ka naljakas, sest inimesed loevad välja asju, mida kirjas ei ole ja igaüks arvab, et see käib just tema kohta. heh. ei tea minagi alati, kui palju siin on fiktsioon..