eriarstindus on ikka lootusetu

ehk mis kasu on saatekirjast märkmega ‘kiire’, kui esimene võimalik vaba aeg on ikka.. mitme nädala pärast..

jajah. täna siis oli järjekordne arstikülastus, et mis mu seljast saanud on.
rääkisin ära, nagu asjad on: et valu enam väga ei ole, selg ei vaeva oluliselt, küll aga on probleem vasaku jala põlvest allpool. seal on mingi valulik koht, jalg on praktiliselt kogu aeg nö poolsurnud olekus (no selline tunne, kui nagu hakkab natuke ära surema või vahel ka selline valulik, kui surnud jäset äkitselt liigutama hakata), vahel tundub, et on paistes ja no nt laupäeval ringi liikudes pidin väga hoolega enne jala mahapanemist sättima, et õigesti läheks – sest ei kippunud hästi sõna kuulama hüppeliigesest ja altpoolt. siuke väga ebameeldiv kogemus. no aegajalt annab ikka selga ja puusa ka muidugi tunda. pipraplaaster on pidevalt peal, sooja koti peal laman enne magamajäämist (sest üldiselt niimoodi lamada ei ole kasulik), venitusharjutusi teen, tablette võtan. nüüd saan süste ka veel.
mis siis ikka, saatekiri neuroloogile. juures veel märge, et kohe on vaja.

ja hakkab pihta. registratuurist helistavad vastuvõtvale neuroloogile, kes teatab, et oh, selle hädaga ei ole üldse nii kiiret. nojah, tädi luges mu nädalatagust seljaasja, kus mu jalast ei olnud juttu (see häda oli siis ka, aga vähem kui praeguseks). siis helistati veel paari muusse kohta ja tulemus oli, et kui ma just Merimetsa vastuvõttu kohale lähen, siis ehk saab midagi. tore on. ma küll nagu olen haiguslehel, aga kuna see haigus eeldab pigem liikumist, siis käin tööl (+ muud kohustused ka), nii et vabandust, aga mul on esimene selline hetk, kui on aega passida vastuvõtus, alles kolmapäeval. jah, muidugi, tervis on tähtis jmsjms, aga vabandust, ma pean millestki elama ka nagu ju? ja neid rohtusid ostma (täiesti ettenägematu kulutus ja mis teha, mingeid varusid mul ei ole, nii et miinuses olen kenasti nendega) millegi eest. kodus passimine seda kahjuks ei võimalda.
tasulisse vastuvõttu saaks muidugi peaaegu kohe. noh, homme kindlasti. minu puhul pole see aga lahendus.
nii et siis ilmselt kolmapäeval võtan oma saatekirja ja marsingi Merimetsa. ja olen valmis selleks, et a) leitakse, et miks ma numbrit ei võta b) leitakse, et pole mul midagi nii erakorralist c) leitakse, et miks ma kohe ei tulnud d) … (kindlasti toimib mingi variant, mille peale ma ei tule lihtsalt).
eks kohapeal paistab.

ahjaa, mis meenutab, et mu teise eriarsti aeg on ka juba mõne nädala pärast. millal ma selle nüüd kinni paningi, oli see oktoober või november?…

poeg tegi ampsamist

mu laps vahib usinasti Meisterkokkade saadet, eks ma siis kõrval natuke räägin ka asju juurde – mida oskan. muuhulgas sai arutatud ka seda, et on asju, mida ta võiks ise ka teha juba. no selleks saigi ju see laste kokaraamat välja otsitud.
igatahes ta siis sirvis seda ja leidis, et alustuseks on lahe teha tikusuupisteid. mis seal ikka, natuke mõtlemist, et mis siis tiku otsa panna võiks, natuke assisteerimist ja oligi värske värvikas suupistetaldrik varsti hakkamas.
ma tean jah, et mõni tema vanuses teeb juba väga palju ja erinevaid toite, aga ma ise ka ei teinud. küll ta jõuab veel.

üldse, tänase ilmaga oleks tahtnud linnast välja. noh, park ajas asja ära 😛

valisin selle, kes end ei reklaaminud

valimistel on siis seekord ära ‘käidud’.
iseenesest on e-hääletamine mugav, aga teisalt olen ma siiski natuke paranoialine selle koha pealt. valimised peaksid olema anonüümsed, aga ma ei usu, et elektrooniliselt hääletades mitte kusagile ei jää jälge, kes kelle poolt valis. ei, mitte et mul midagi häbeneda või karta oleks, aga nii põhimõtteliselt.

tegelikult mõtlesin protseduuri sooritades hoopiski valimisreklaamidele. tänaval, telekas, internetis, postkastis. ausalt – milleks need? ma ei saa üldse aru nende mõttest.
nagu ma olen korduvalt öelnud, olen ma poliitika- ja majanduskauge inimene, aga ma võin ometi omi seisukohti omada. ja nendesamade valimisreklaamide peale on mul neid kohe mitu. oh, ega need ei ole väga originaalsed, aga mis siis ikka. ja kindlasti on üsna võhiklikud, tunnistan seda isegi.

üks asi on sisu. olgu – kusagil peab ju teada andma, mida keegi plaanib teha, aga kui meenutada kõike, mida lubatud on ja seda, mis tehtud on, siis ausalt, ma nagunii ei usu, et üle 10% lubatust kunagi teoks saab. seda enam, et lubatakse muudkui samu asju ja sisuliselt kõigi erakondade poolt (no erinevad nüansid, jah), aga mõnedki neist on praegu või on olnud võimul ja nende käes on olnud võimalus need asjad ära teha. miks siis ikkagi on hulk asju jäänud vaid valimistelt valimistele lohistatavateks lubadusteks? milleks neid sõnu loopida? ausalt – kes neid usub üldse?
teine on ikka see ka juba korduvalt väljaöeldud mõte, et kõik need lubadused eeldavad ju raha. kust aga see raha tuleb? kelle-mille arvelt ära võetakse? mis makse tõstetakse? isegi mu 9-aastane laps sai peale väikest jutuajamist aru, et raha ei tule lihtsalt trükikojast. tegelikult on ainus võimalus raha juurde saada ju majandust arendades ja eksporti suurendades. no minu labaste teadmiste juures igatahes küll. ettevõtete müümine välismaalastele on väga lühiajaline lahendus.

no ja siis reklaamid kui sellised. tänavatelt on ära korjatud, aga internetis-telekas on ikka. kui juba eelhääletamine käib, siis ei tohiks minu meelest neid enam mitte kusagil olla. ahjaa, postkastis ka mitte.
postkastist rääkides – milleks on vaja seda pahna trükkida ja postkastidesse panna? jah, ma saan aru, majanduslikust küljest annab reklaamide tootmine paljudele tööd ja raha – aga eks see raha nende tootmiseks tuleb mingis osas nendesamade töötajate taskust (ametlikult ilmselt muidugi mitte, aga ma olen kindel, et mingeid liine pidi osa ikkagi tuleb, vabandust mu selline suhtumine). samas toodab see palju prahti. mul läheb küll see kõik otse vanapaberikasti ja kuri olen ka, et milleks ma pean selle liigutuse tegema? siinkohal ütlen, et üks mu valiku kriteeriume oli seesama reklaamivärk – ma ikkagi fikseerisin ära, kelle vali-mind reklaamid postkasti tulid ja tõmbasin mõttes nende nimed oma valikust kohe maha.
ega tänaval olevad plakatid lähevad ka ju utiliseerimisse. samamoodi kohutav ressursside raiskamine.
ja no need telereklaamid. ma ei tea kohe, ma pole muidugi üldse mingi reklaamisõber. aga pidevalt nende korrutamine tekitab minus ka hoopis vastupidise refleksi soovitule ehk tekitavad lõpuks väga tugeva vastumeelsuse. ja üldse, mismoodi see Laariga lepingu sõlmimine siis käib ja mis selle lepingu sõnastus on?

hah, see mingi rohi, mis kenasti uimaseks teebm, on ka mõjuma hakanud, mõte jookseb juba umbe. nii et hetkel kõik. vähemalt sain paar oma mõtet ära öeldud.

halvaa-kohupiima-mustikatort

algselt ma mõtlesin, et ei tee mingit kooki üldse. et trühvlid on ja palju me siin jõuame siis süüa. poeg valis turult omale kaks kooki välja ka, mis me ära ostsime.
siis aga mõtlesin, et ma ju nagunii nii harva koogin, et peaks äkki ikka midagi tegema. eile, peale Meisterkokkade saadet otsisin pojale välja Salme Masso “Laste kokaraamatu” ning sirvisin seda hommikul ise ka. kui mulle jäi silma halvaa-kaerahelbekoogi retsepti, siis tundus mulle korraga, et see võiks olla hoopis hea põhi mingile koogile. mitteküpsetatavale koogile. kuna mu mõte oli enne ka liikunud sedapidi, et tahaks mustikate ja tarretisega torti-kooki, hakkas pilt kokku sobituma. mõeldud-tehtud.
kuigi tort tuli kolmekihiline, ei olnud mul mõtteski nö liputorti teha.
retsept on 24cm läbimõõduga koogivormi jaoks.

põhjaks:
200g võid
250g halvaad
150g küpsiseid
2dl kaerahelbeid
100g tuhksuhkrut
1/2tl soola

sulata või. haki halvaa ja pudista peeneks. purusta küpsised.
sega halvaa ja või, selle käigus saab halvaa veel peenemaks, tulemus on üsna ühtlane segu. lisa küpsised, kaerahelbed, tuhksuhkur ja sool. sega ühtlaseks massiks. vooderda koogivorm küpsetuspaberiga ja pressi segu ühtlaselt vormi põhja ja servadele. aseta külmkappi.

täidiseks:
300g kohupiima
100g hapukoort
75g tuhksuhkrut (sõltub ka kohupiima magususest ja maitsest)
poole sidruni mahl
15g želatiini
veidi vett

hõõru kohupiim ja hapukoor ühtlaseks massiks. lisa sidrunimahl ja suhkur, neid koguseid võib vastavalt maitsele muuta. tulemus ei tohiks jääda väga magus, muidu läheb kook läägeks.
toiduželatiin, nagu ikka, sega vähese külma veega, lase seista umbes 5 minutit ja seejärel kuumuta segades, kuni želatiin on lahustunud. lisa vähehaaval kohupiimamassile, seda pidevalt segades ning sega hästi korralikult läbi.
vala kohupiim koogipõhjale (see peaks olema veidi tahenenud selleks ajaks juba) ning aseta külmkappi tagasi.
enne katte tegemist lase vähemalt 2 tundi külmkapis seista.

katteks:
mustikaid (talvel külmutatud, suvel värskeid) nii palju, et kook kaetud on (150-200g ehk)
1,5dl vett
0,5-1dl mustikamahla
1,5dl tarretisesuhkrut (Dansukkeri oma oli mul)

külmutatud marjadega on see väga hea, marjad mõjuvad väga värsketena, kuna tordi jaoks ei sulatata neid üles ja külmkapis tarretise sees vaikselt sulades säilitavad nad kõik oma omadused.
lase vesi keema ja lisa segades tarretisesuhkur, sega sisse ka mustikamahl ning kuumuta (aga ära lase keema), kuni suhkur on lahustunud.
võta tort kapist ja kata mustikatega. vala lusikaga tarretisesegu marjadele, nii et kõik on korralikult kaetud. aseta taas külmkappi ja lse vähemalt tund veel seista.

sinepi-mee ahjulõhe

see retsept jäi mulle silma juba mõni aeg tagasi, aga mul nagu puudus mingi julgus seda proovida. lugesin küll kommentaare retsepti all, mis olid kiitvad – aga ikka tundus kahtlane. ma ikka aegajalt proovin punast kala teha natuke teistmoodi, kui mu nö firmaretsept on, aga enamasti ei rahulda tulemus mind. nt majoneesiga kaetult oli täielik läbikukkumine mu jaoks.
aga igatahes, üle tüki aja on meil kala kodus (teine filee soolatud ja nö jäägid supitegu ootamas) ning otsustasin ikkagi proovi teha.

1 lõhefilee (ma arvan, et see võis olla poole kilo kandis)
2spl vene või dijoni sinepit (kindlasti ilma kuhjata ja pigem veidi vähem kui rohkem)
3spl mett
2tl muscovado suhkrut
soola, pipart

pane ahi sooja ca 200 kraadi juurde. sega sinep, mesi ja suhkur omavahel korralikult. algses retseptis oli ainult suhkur, aga keegi soovitas ka meega proovida. siiski lisasin natuke suhkrut, kuna muscovadol on üsna omapärane karamelline maitse ja arvasin, et ehk oleks seda veidi vaja. soovi korral võib mee-suhkru vahekorda muuta muidugi või tehagi ainult suhkruga.
aseta kala ahjuvormi, soovitan eelnevalt see fooliumiga vooderdada, siis saab seda hiljem natuke kalale peale tõmmata. maitsesta vähese soola ja pipraga ning kalla üle sinepi-meeseguga.
aseta ahju ja küpseta umbes 12-15 minutit (sõltub filee suurusest muidugi).
serveerimisel kasuta tekkinud vedelikku soustiks.

poeg väitis, et see on parim lõhe, mida ta saanud on – ja ta on seda saanud ikka mitmes kohas ja mitmel moel.

lihtsad toorjuustutrühvlid

üldiselt ei ole ma kunagi vabariigi aastapäevaks mingeid erilisi roogasid teinud või oluliselt tähistanud. nüüd aga on laps suurem, teab asju ja arvas, et ikkagi sünnipäev ju. nii siis saigi tehtud ehk natuke teistsuguseid roogasid, kui päris igapäevaselt. midagi väga peent ja pidulikku küll ei olnud – aga võin julgelt öelda, et ma tegin neid toitusid esimest korda. ja nagu ikka, on menüüde ideed ja põhjad internetist ning ma olen neid ise kohandanud. selles mõttes midagi väga uudset ja rabavat ilmselt ei ole.
laon siis kolm retsepti siia üles. mu ema palus ka, et siis proovib temagi neid teinekord.
lisaks veel see, et mu laps kiitis kõiki kolme toitu väga ja leidis, et olid suurepärased sünnipäevatoidud.
ahjaa, et iga roog saaks õigesse jaotusesse, kirjutan ka kolm postitust.

esimeseks siis see, mis sai tegelikult eile õhtul valmis tehtud, et öö läbi kapis seista: hästi lihtsad ja tavalised trühvlid.

200g mõrušokolaadi (70% kakaosisaldust)
150g toorjuustu
50g tuhksuhkrut
1/4tl soola
1/5tl tšillipulbrit
viimistlemiseks 100g tuhksuhkrut ja 50g kakaod

tõsta toorjuust veidi enne trühvlite tegemist külmas välja, et pisut pehmeneks.
tükelda šokolaad ja sulata. mina teen seda klassikalisel meetodil – suurema poti panen veega tulele ja lasen vee soojaks (keema ma ei lase, ei ole vaja) ja väiksema poti šokolaadiga selle sisse, kus siis seda segan, et kiiremini sulaks. jäta šokolaad hetkeks seisma.
hõõru toorjuust pehmeks, lisa tuhksuhkur ja sega veel (soovi korral võid rohkem tuhksuhkrut panna). lisa šokolaad, sool ja tšilli ning hõõru ühtlaseks massiks. jäta mõneks ajaks jahedasse seisma – jälgi aga, et liiga kõvaks ei muutu.
kui segul on selline tahkem, aga veel töödeldav konsistents, siis vormi sellest soovitud kujuga trühvlid. mina tegin lihtsad ümmargused. puista taldrikule või lõikelauale tuhksuhkur, soovi korral lisa ka kakaod ja veereta valmis trühvleid selles segus. soovi korral võib kasutada ka nt purustatud pähkleid, riivšokolaadi vms või üldse kuuma šokolaadi sisse pista hetkeks ja glasuurida.
aseta ühekordse kihina alusele ja lase vähemalt paar tundi külmas seista.
soovi korral võib lisada ka natuke likööri või rummi, segamisfaasis.

poja väitel tegid need Geisha kommidele ära 🙂

valuvaluvalu

mitteüht mugavat asendit ei ole, vasaku jala närvivalu annab absoluutselt igatpidi tunda. ja teha ei saa sellega mitte midagi – mul on retsepti-valuvaigistid peal ja ma ei ole kindel, kas need ikka võtavad valu vähemaks või mitte. sest ma ise ei tunne, et kuidagi vähem oleks.
kui esmaspäev oli natuke parem ja eile oli noh, ka kuidagi, siis ilmselt kõik need eilsed tegemised-ringitoimetamised ei tulnud ikkagi kasuks. kuigi ma saan aru, et lamamine ka ei aita. istuda ei saa nagunii.
seljavalu võtavad need tablad ilmselt vähemaks küll, sest selg on täitsa talutav. aga jalaga on küll nii, et iga liigutus tuleb läbi hullude valuaistingute.
ja sisuliselt ei olegi midagi väga teha – see kas läheb võimlemiste-soojendamiste-massaažidega paremaks või siis on karm füüsiline sekkumine opi näol.
ahjaa, kiropraktik ka muidugi. ja no pole parata, see vajalik finants selleks tuleb lihtsalt leida. mis sellest, et rohud juba ületasid eelarve piiri vägevalt. elu on näidanud, et raha ongi ainult vahend ja selle taha asju ei tasu jätta.

kell 10: arst teatas, et röntgenipildil ei ole midagi väga hullu ega suuri muutusi. mingit valuvagistit saan juurde. seda enam on küsimus, et mis see siis ikkagi on? kui see nii jätkub, siis pean varsti kiirabi kutsuma või midagi sellist..

***

õhtuti istun ja
vaatan aknast välja
seal on tee ja puud ja valgusfoor
ja autod
on lärmavad noored
ruttavad lapsed mängivad lapsed
vanainimesed kes
koperdavad vales kohas üle tee
kilekott on puuokstesse kinni jäänud
kass hiilib
vastasmaja nurga tagant
bussid ja trollid sõidavad mööda
istun ja vaatan
olen ise üks neist
mitmest elust mis läheb siit
mööda

vanainimene, ma ütlen

täiesti kohutva, öösel, millalgi enne nelja külge keerates lõi vasakusse jalga imeliku pinge sisse. arvasin, et sääremarja kramp tulekul, seda ikka juhtub ja tõmbasin jalga oma poole, et säärt triikida. puusas oli ka imelik valu. ja siis tundsingi, et selline jutt on puusakondist sääreni välja. eri asendites võib olla rohkem reies või sääres. ja seljas ka.
esimene arvamus oli, et soh, puusast jalg väljas. ajasin, valupisarad silmis, end kuidagi voodist välja ja toetusin kapi najale ning püüdsin jalga raputada. ei midagi. ikka püsiv valu. ronisin voodisse tagasi ja avastasin, et ainus asend, kuidas magada saan, on paremal küljel ja jalad mingis ühes asendis. siis oli nii enamvähem. ja ei mingit küljekeeramist. selili sai ka kuidagi natuke olla, vasakul jalal ja kõhuli üldse mitte.
tiksusin hommikuni ära, siis võtsin valuvaigisti. veidi hiljem panin ka plaastrid seljale. sest kohati on tunne, et tegelik põhjus on seljas ja üleüldse on tegu närvipõletikuga, mis siis oma ‘kiiri’ jalale edasi annab. aga ega ma ei tea ju ka täpselt.
ega nii palju on nüüd kasu rohtudest olnud, et liikudes lausa karjuma enam ei aja – aga hea pole olla küll mitte mingit moodi. ja teha ei oska midagi.
ning loomulikult on järgnevad päevad erinevaid kohustusi täis. selliseid, mida naljalt ära muuta ei saa.