Kuu: veebruar 2011

valimistel on siis seekord ära ‘käidud’.
iseenesest on e-hääletamine mugav, aga teisalt olen ma siiski natuke paranoialine selle koha pealt. valimised peaksid olema anonüümsed, aga ma ei usu, et elektrooniliselt hääletades mitte kusagile ei jää jälge, kes kelle poolt valis. ei, mitte et mul midagi häbeneda või karta oleks, aga nii põhimõtteliselt.

tegelikult mõtlesin protseduuri sooritades hoopiski valimisreklaamidele. tänaval, telekas, internetis, postkastis. ausalt – milleks need? ma ei saa üldse aru nende mõttest.
nagu ma olen korduvalt öelnud, olen ma poliitika- ja majanduskauge inimene, aga ma võin ometi omi seisukohti omada. ja nendesamade valimisreklaamide peale on mul neid kohe mitu. oh, ega need ei ole väga originaalsed, aga mis siis ikka. ja kindlasti on üsna võhiklikud, tunnistan seda isegi.

üks asi on sisu. olgu – kusagil peab ju teada andma, mida keegi plaanib teha, aga kui meenutada kõike, mida lubatud on ja seda, mis tehtud on, siis ausalt, ma nagunii ei usu, et üle 10% lubatust kunagi teoks saab. seda enam, et lubatakse muudkui samu asju ja sisuliselt kõigi erakondade poolt (no erinevad nüansid, jah), aga mõnedki neist on praegu või on olnud võimul ja nende käes on olnud võimalus need asjad ära teha. miks siis ikkagi on hulk asju jäänud vaid valimistelt valimistele lohistatavateks lubadusteks? milleks neid sõnu loopida? ausalt – kes neid usub üldse?
teine on ikka see ka juba korduvalt väljaöeldud mõte, et kõik need lubadused eeldavad ju raha. kust aga see raha tuleb? kelle-mille arvelt ära võetakse? mis makse tõstetakse? isegi mu 9-aastane laps sai peale väikest jutuajamist aru, et raha ei tule lihtsalt trükikojast. tegelikult on ainus võimalus raha juurde saada ju majandust arendades ja eksporti suurendades. no minu labaste teadmiste juures igatahes küll. ettevõtete müümine välismaalastele on väga lühiajaline lahendus.

no ja siis reklaamid kui sellised. tänavatelt on ära korjatud, aga internetis-telekas on ikka. kui juba eelhääletamine käib, siis ei tohiks minu meelest neid enam mitte kusagil olla. ahjaa, postkastis ka mitte.
postkastist rääkides – milleks on vaja seda pahna trükkida ja postkastidesse panna? jah, ma saan aru, majanduslikust küljest annab reklaamide tootmine paljudele tööd ja raha – aga eks see raha nende tootmiseks tuleb mingis osas nendesamade töötajate taskust (ametlikult ilmselt muidugi mitte, aga ma olen kindel, et mingeid liine pidi osa ikkagi tuleb, vabandust mu selline suhtumine). samas toodab see palju prahti. mul läheb küll see kõik otse vanapaberikasti ja kuri olen ka, et milleks ma pean selle liigutuse tegema? siinkohal ütlen, et üks mu valiku kriteeriume oli seesama reklaamivärk – ma ikkagi fikseerisin ära, kelle vali-mind reklaamid postkasti tulid ja tõmbasin mõttes nende nimed oma valikust kohe maha.
ega tänaval olevad plakatid lähevad ka ju utiliseerimisse. samamoodi kohutav ressursside raiskamine.
ja no need telereklaamid. ma ei tea kohe, ma pole muidugi üldse mingi reklaamisõber. aga pidevalt nende korrutamine tekitab minus ka hoopis vastupidise refleksi soovitule ehk tekitavad lõpuks väga tugeva vastumeelsuse. ja üldse, mismoodi see Laariga lepingu sõlmimine siis käib ja mis selle lepingu sõnastus on?

hah, see mingi rohi, mis kenasti uimaseks teebm, on ka mõjuma hakanud, mõte jookseb juba umbe. nii et hetkel kõik. vähemalt sain paar oma mõtet ära öeldud.