ma olen püüdnud mõelda, miks ja kust on tulnud komme peamiselt iseendale uusaastalubadusi anda. ilmselt lihtsalt seetõttu, et moraalselt on tegu nagu mingi uue asjaga ja siis tundub, et omal on ka lihtsam nüüd korraga hakata tegema asju, mis seni on üle jõu käinud. ükskõik mis põhjusel siis (tavaliselt ilmselt viitsimatuse tõttu). teada puha, kuidas nt pidevad trenniskäijad räägivad, et jaanuari algul on alati mingid massid peal. aga umbes kuu ajaga rahuneb maha 😛
ehk siis tegelikult see näitabki ära – neil lubadustel ei ole katet. kui ikka on olulised asjad, siis tegeled-teed ära need ka ilma mingite lubadusteta. mingi selline lubadus tekitab pigem lisatressi, kui üritad seda hambad ristis, täita, ning lõpuks ikkagi loobud. no milleks õige seda vaja on?
nii et, ma ei lubanud endale, et ma 1. lähen trenni 2. lähen õppima 3. kulutan vähem raha 4. olen ilus 5. hakkan viksiks 6. olen lapsega leebe 7. veedan puhkuse Kariibi mere saartel 8. teen igal nädalal ühe ilmselge heateo 9. vahetan oma kinnisvara parema vastu 10. jätan kohvijoomise maha 11. … jnejne.
sest ma olen ka 2011. aastal just see, kes ma olen, endiselt edasi. ilma mingite lubadusteta.