esmaspäevatest

vot siis.
muuseas, siia oli täna tuldud ka ühe peaaegu teemasse mineva küsimusega. tehtagu test ja ongi vastus olemas. nagu ikka, on viieküsimulistes netitestides peidus sügavam tõde 😛


Your Are in Ludic Love


People have accused you of being a player, and there’s a lot of truth to that. You see love as a game.
You prefer casual relationships. As long as you’re having fun, you’ll stay – but no longer than that.

You tend to see marriage and commitment as a trap. You don’t want anyone to be dependent on you.
You seek out short term affairs with “no strings attached.” You get a thrill from playing the field.

säilitusainetevaba blog

eile Bioteegis käies näitas Kadri mulle Felixi ökoketšupit. tore, et ka sellist asja mahedana saada on (märk peal ja puha).
läksin siis Felixi lehele ja loen välja, et on ‘säilitusainete vaba’. edasi loen kohe, et sisaldab äädikat, suhkrut, soola. säilitusainetevaba
et mis infot meile siis edastataksegi?
mis ajast ei ole äädikas, sool ja suhkur säilitusained?
jah, need on ka maitseained, aga ka säilitusained.
mis meenutab mulle neid moose jms asju poeriiulitel, mõnelgi silt peal, et ‘säilitusainetevaba’ ja mina mõtlen alati, et mingid ilma suhkruta moosid. sest no seepärast neid ju suhkruga hakatigi tegema, et säiluksid. või hapukapsas. või hapukurgid. või marineeritud kurgid. või soolasilgud. eksole?
nii et ilma säilitusaineteta moos peaks olema minimaalse suhkruga, mida on maitseks vaja. ketšup ongi üks moodus tomatitest kauasäiliv kaste teha (lisatakse äädikas, sool, suhkur, et pasta säiluks, onju). ja nii edasi ja edasi.
või marineeritud kurk. jah, me oleme harjunud, et on selline toode – aga miks selliseid asju üldse tegema hakati? miks pandi kurk äädikaga purki? ikka et säiluks.
jah, ma saan sellest aru ka, et igal etiketile ei mahu ’ilma sünteetiliste säilitusaineteta’ kiri ära. ometi oleks see mõnevõrra täpsem ju.

märkidest, Bioteegist, banaanidest, soolakurkidest ja laupäevast

tänasel lõunal oli kirbukaaeg. vahel on päris hea käia, kui tead, et raha kulutada õieti ei ole. ei teki kiusatustki midagi soetada (vahel ikka kisub mõte ebavajalike asjade peale muidu). aga vaadata on ikka tore. laps sai omale mõne uue märgi jälle. jajaa, tal on nimelt terve linik, kuhu ta kogub märke. täiesti kaootiliselt muide. aga tühja sellest, vähemalt on tal mingi mõte, kui sellistes kohtades käime.
peale kirbuka- ja Mööbeldajatuuri asutsin läbi Bioteegist Kadri juurest. nagu ikka, kuhjas häid ja huvitavaid ja maitsvaid asju (ja minu salajane lootus, et pikapeale kujuneb sellest pisut Nop-i tüüpi koht, miks mitte koostöös kõrvalasuva Boheemiga? kusjuures ma olen valmis nõuga aitama!). seekord olin kokkuhoidlik ja lahkusin munadega. sellised päris-munad, ma tean küll, olen neid varemaltki ostnud.
Jaama turu külastus piirdus seekord peamiselt aedviljaosakonnaga. ja muidugi suurepäraste värskete soolakurkidega, mida juba saada on (ja üldse mitte väga kallilt). poeg nuias kõrval, et meid ikka rohkem võtaksime, sest talle väga maitsevad. no saime ikka omajagu, eks teinekord jälle.
ja ma ei tea, mis jama sellega on, et ma ise neid soolama ei kipu. peaks ikka ära tegema ja nö ‘oma’ retsepti aretama.
kusagil jäid silma sellised, umbes kolm päeva laual seinud välimusega banaanid. noh, eksole, kui ostad poest rohekamad ja siis nende kest on umbes kolme päevaga üsna pruunikas, vot sellised. kilohind oli kas midagi 8 krooni kanti vist. mõtlesin, et hea teha smuutit või ka küpsetada. vahin neid ja tädi teatab, et kui võtate terve kobara (kobaras oli nii 4-5tk), siis saab kuuegaga kilo. ja kui võtta kaks kobarat, siis viiekaga. nii et kokku tuligi kaks kobarat (ja hulk banaani-šokolaadimuffineid, mille retsept on kokkajas).
lisaks söögile oli mu ‘saak’ üks suhteliselt korralik tugev, kuid mitte väga pika teraga kööginuga.
ja poolteist päeva tagasi sulama pandud liha osutus lambaks, mitte seaks. aga seda alles sööma hakates. mis toidu kvaliteeti ei mõjutanud küll, vaid minu meelest pigem parandas 😛

banaanimuffinid šokolaadiga

selle retsepti aluseks on Nigella Banana and butterscotch muffins. esimest korda sain selle baasil tehtud muffineid ca kuu aega tagasi külas ja siis küsisin retsepti. sain selle koos paari soovitusega ja lõpuks teen ikka mingi veidi-veidi muudetud variandi.
aga neile, kes ei viitsi võõrkeelsest õpetusest end läbi närida, minu versioon.
6 küpset banaani
250ml õli
4-5 muna (mul oli pisemad munad ja panin 5)
500g jahu
ca 200g tuhksuhkrut (aga võib panna ka demerara suhkrut, sobib väga hästi ja sellega oli tehtud tookord, kui ma esimest korda proovisin)
1tl soodat
3tl küpsetuspulbrit
100-150g šokolaadinööpe (või riivitud mõrušokolaadi)
pane ahi sooja 190-200 kraadi juurde.
püreesta banaanid. vale pisemasse kaussi õli ja löö sinna sisse munad. sega korralikult.
mõõda suurde kaussi jahu, suhkur, sooda ja küpsetuspulber. lisa õli-munasegu ja püreestatud banaanid. sega ühtlaseks taignaks.
aseta suure lusika abil muffinipaberitega vooderdatud vormi. puista peale šokolaadinööpe või riivšokolaadi. soovi korral võid riivšokolaadi ettevaatlikult taignasse segada kõige lõpuks.
küpseta ca 20 minutit.

banaanimuffik965.jpg

söögitädi

peale seda, kui eelmisel sügistalvel siin majas (siin -> töökohas) ca 9 aastat tegutsenud kohvik uksed üleöö ootamatult kinni pani, avati mõne kuu pärast hoopis teine kohvik.
kuna vanas kohas olid toidud üsna ühe maitsega ja hinnad ka, nagu olid, siis ei ole muidugi enam oma maja kohviku külastamise harjumust. teisalt, enamasti pole vaja ka.
aga täna on selline päev, kus ma olen päris pikalt tööl ja üksi ka, et ei saa kusagile kaugele minna ja mis siis ikka, sättisin sammud alla.
lisaks teenindajatele sebib seal toimetada ka üks kokk-toidujagaja tädike, ma ei teagi, kumb ta rohkem on. vajadusel sahmib kassas ka. igal juhul on tema see, kes tavaliselt portsjoneid tõstab – ja selle juures akiivselt suhtleb.
näiteks täna, kui ma juustuga kanafilee (mm, juustu alla on veel veidike magusat sinepit peidetud!) juurde toorsalateid valisin ja kaks neist juba taldrikul olid (porgand ja peedi-kapsa-küüslaugusalat), küsis ta, e kas ma puhtalt peedisalatit ka tahan.
kuna mu taldrik hakkas täis saama, siis ma arvasin, et pole vast väga oluline. tädi aga vaatas mulle otse, ütles: ‘peeti peab ikka sööma!’ ja minu nõustuva noogutuse peale mahutas peedika ka taldikule ära.
ma tean, et kui ma oleksin konkreetselt öelnud, et ei soovi, siis ta poleks pannud ka.
kusjuures, ma üldse ei ütle halvasti selle kohta, minu meelest on see just selline lahe. käitub umbes nii, nagu kliendid oleksid ee.. algklasside lapsed või midagi 🙂 sest ega ma pole ainus, kellega ta nii räägib.
mingit praadi olen ma sealt varem ka võtnud, aga sama tädiga mälestus on hoopis neist kordadest, kui ma olen sealt nt kiluleiba ostmas käinud. on see siis kas hommikusöögiks või pika õhtuse töö näjapeletamiseks – aga tädi iga korda uurib, et kas ma olen ikka täitsa kindel, et mingit sooja sööki ei taha, sest soe söök on ju kasulikum 🙂

räime-kartulivorm toorjuustuga

ma mõtlesin, et teen täna kalasuppi. aga Stockmannis polnudki supikogu ja ostsin hoopis räimefileesid.
ma ei näe mõtet osta (küll odavalt) rookimata räimi, sest rookimiseks kulub aega ja nagunii pool läheb raisku. mu kass ju ei söö kalarappeid 😛
500g räimefileesid
5-7 kartulit (soovi järgi rohkem või vähem)
2 muna
200g vahukoort
100g (Farmi) toorjuustu
soola, pipart, tilli
(1 mugulsibul)
pane ahi sooja ca 190 kraadi peale.
koori ja viiluta kartulid ning aseta ahjuvormi vormi põhja. pane kihtide vahele natuke soola ja pipart. kartulite peale laota rullikeeratud räimefileed (suurema pindalaga vormi korral laota fileed lihtsalt kartulitele). soovi korral aseta fileede vahele või alla sibularõngaid. puista kala üle soola ja pipra ning hakitud tilliga.
löö munad lahti, lisa koor ja veidi aega soojas seisnud toorjuust, sega kahvli või mikseriga ühtlaseks. vala vormile.
aseta vorm ahju ja küpseta umbes 1,5 tundi.

logistika

kui mingil heal päeval arvas laps, et jalgratas on koolis käimiseks palju parem kui troll või buss, siis täna teatas ta, et tramm on parem kui buss – sest trammis on vähem rahvast. nii et kuigi tal on ujumistrennist trammi peale vähem maad ja bussi pealt saaks ühe ümberistumisega otse koduukse ette, eelistab ta siiski trammi.
ma peaksin olema tunni pärast kursustel, aga toit läks alles ahju. sest ma tulen jälle nii, et siis saaks toit lapse jaoks liiga hilja valmis. aga ma pean olema ise seda ahjust välja võtmas.
ilmselt ma lihtsalt hilinen. vähemalt pole see kesklinnas ega eelda tont teab mis kaudu minekut. nagu tööle.