Aasta: 2010
frikadellikäärid
vot siis.
sirivin siin uut ‘Oma Maitset’ ja jäi selline reklaam ette. imetlesin kohe. et frikadelle ei pandagi enam niisama näpuvahelt vette siis või? eks ma olen vist vanamoodne. isegi lusikat ei kasuta.
ja see kann, idee on ju tõesti hea, ainult et Ikeast saab mingi samalaadse ca kümme korda odavamalt. mul on see olemas, toimib täiega. muidugi võib siinkohal arutada, kas Ikea kasutatav plastik on just parim – aga keegi ei ütle, et see kümme korda kallim plastik kuidagi parem on.
‘püherda fileesid jahus’
aegajalt on ajakirjade sirvimine ääretult hariv tegevus 🙂
P.S. foto kvaliteediga on see asi, et ma tegin mingi oma jaoks suht tundmatu programmiga seda. väga hull nagu polegi..
ideaalnaine ongi siinsamas
‘ma ei tea, mulle pole sattunud meest, kes vääriks midagi enamat, kui nagunii mu omamisega saanud on’, ütles üks (minust veidi vanem) naisterahvas, kui meie pundis keegi kurtis, et ta ei suuda olla ideaalne ema ja naine.
votjah, eks ma ka vahel mõtlen, et lapsel võiks ju olla parem ema, aga muus osas ma olen nõus – ma lihtsalt olengi hea naine. ja kui keegi sellest aru ei saa, siis on see tema, mitte minu probleem.
sest, eksole, muidu võib ennast täiesti puntrasse mõelda.
ma olen ikkagi mingit külma saanud. ökk.
linnakiirus
Tallinna elanike kirgi kütab värske hääletus: kas piirata kiirust kesklinnas 40km/h või ei.
ega ma eriti mingeid foorumeid vms sellel teemal jälginud ei ole, küll aga sotsiaalse meedia vastukajasid. ning nagu arvata, enamik autoomanikke (mitte kõik) on selle vastu ja need, kes on poolt, saavad kuklasse K-templi.
brr.
üldiselt, linnaliikluse keskmist kiirust arvestades (vastav uurimustöö on ka küsitluse lehele lingitud) jääb keskmine kiirus nagunii alla selle. eksole, on ju küll nähtud neid, kes 70ga kiirendavad ja lõpuks sama valgusfoori taga ikkagi istuvad ja kiiremini kohale ei jõua. eks muidugi sõltub marsruudist ja kellaajast ka, selge see.
mina olen selline, kes kasutab nii autot, jalgratast kui ka on jalakäija tihemini kui keskmine autosõitja. ausalt, jalakäijana mind see kiirus niiväga ei häirigi. autojuhina loomulikult meeldib ka, kui sõidan kiiremini (kuigi siis toppan ka valgusfoori taga :P). jalgratturin, noh, olen mina see arg, kes sõidab kõnniteel nagunii.
aga ma arvan, et see sõidukiiruse vähendamine on mõistlik. see on küll üks väike samm, aga millestki peab alustama. sest noh, mis teha, tegelikult on linn inimestele, mitte autodele. ning siiani on peamiselt rakendatud tasulise parkimisala laiendamist, mis on veel totram mõte minu arvates.
lisan siia veel ühe uuringu lingi, mis puudutab linnaelanike suhtumist transporti.
seal on ka ühistranspordi kohta päris häid fakte. ehk, minnes veel kaugemale, siis tegelikult naiste liikumisraadius on reeglina suurem, neil on rohkem käike päeva jooksul; ent nemad kasutavad rohkem ühistransporti.
aga see on juba teine teema,.
rahvusvaheline õhtu
ma pole couchsurfingus kuigi aktiivne olnud, aga nüüd juhtus ometi nii, et olen võõrustaja. just sellel nädalavahetusel, kui oli üks pisike sööma-veiniüritus tuttava juures planeeritud.
küsisin siis, et kas võin oma noore sakslanna kaasa võtta. sõbranna arvas, et noh, pole hullu, tal tuleb üks itaallane ka. nii oligi meid neli eestlannat, üks sakslanna, üks itaallane (ja kaks last ja koer ja kass).
kokkasid oli mitu. perenaine ise oli küpsetanud leiba ja teinud mitu määret (isetehtud või sealhulgas). üks külaline oli teinud peedi-juustu-pähklisalati. mina keerasin kokku värske salati ja plaanis olid ka pruunistatud veiseribad – aga viimasest tuli hoopis keedetud veisliha, sest see ajas nii palju vett välja (korralik kodumaine liha ometi..). no igaljuhul, kui vesi oli välja keenud (ja paar korda ära kallatud ka), õnnestus ka pruunistamine 😛
suhtluskeel oli inglise keel ja ma usun, et lõbus oli kõigil
täna näitasin külalisele Põhja-Tallinna eri piirkondi, Jaama turg kaasa arvatud. ja lõunatasime Boheemis.
lilled lapselt
RM tuli eile koolist ja teatas, et tal on mulle hea uudis ja halb uudis. hea oli see, et üks kinnas on kadunud (no talv läbi ka, pole hullu) ja hea on see, et nad käisid võimlemistunni ajal pargis ja ära tulles korjasid lilli. et nendega koju vändata, oli ta need ilusti võimlemistunni jaoks kaasas olnud mütsi sisse pannud ja siis kotti toppinud.
kui ta need sealt välja võttis ja nägi, et väga lötsis olid, oli ta ise küll väga pettunud olemisega.
aga sättisin need kenasti vette ja pole häda midagi.
eriti hea meel oli tal selle siniliiliakese üle.
ootamatu vaba õhtu lõppes eile ootamatu veinidegustatsiooniga.
kalatu päev
näed siis, kevadine tänavapesu on lõpuks käes. ökoloogiline ja raha säästev 😛
viimase kuu jooksul on lausa paar korda juhtunud, et ühistransporti siseneb üsna suure suurkorvistamata koeraga inimene. uksed kinni ja liigutakse edasi. normaalne või?
või siis peaksin sellest elukast mööda trügima juhi juurde õiendama?
lihtsalt ka kõige leebem ja sõbralikum koer reageerib, kui midagi juhtub. järsum pidurdus näiteks ja keegi astub käpale vms.
paar aastat tagasi oli küll juhus, kus juht keeldus edasi sõitmast, kuni kodanik koeraga polnud maha läinud.
mina ja wordpress oleme ilmselt järgneva paari nädala popp paar.
peale seda, kui ma ühe nurga elamises jälle ära koristanud olen. ja säästusupi valmis saanud.
linna kohal on üks teine linn
õhuline õhtu. kerge ja valgust täis. peegeldused, päikesehelgid, meri, helehele taevas.
jahe kergus. mitte sume ja sukeldumist ootav, vaid kerge ja hõljuv. jahe õhk kannab paremini.
linnakajakad.
õhtud tööl on õhtud teises maailmas. linnas, mis on linna kohal.
kergus ei ole alati kerge.
kuidas ma oskasin hommikul nii sobiva pildi panna?
teisipäevatest
ma ei viitsi kirjutada.
mõte hakkab vaikselt reisile kiskuma. kuukene veel. samas, mis seal ikka mõelda.
viimasel ajal viitsin jälle süüa teha, oligi paar aastat rohkem pausi. rohelist jms värsket tahaks kohe hulgim. seal, kuhu ma lähen, on siis juba suur hooaeg käes. värskeid ideid.
et päev kirja läheks, sain taas testiga maha.
|
You Are the Honest One |
 You are very open and honest. You have nothing to hide, and you have no problem telling very personal stories. You may give people a little too much information, but you figure that’s their problem, not yours. You don’t always tell others what you think of them, but if they ask you, you’ll tell them the real deal. |