Aasta: 2010
vihmalõbud
õues käies sai sooja sisse. päeval eriti, aga ega nüüdki külm olnud.
kui ma hispaania keelest sõbranna hoovi, kuhu ma oma lapse mängima olin jätnud, jõudsin, saingi sealt hoovist batuudilt kätte poolmärja lapse. sokid, millest ma vee välja väänasin, oli ta taibanud jalast ära võtta.
ja siis küsis mult, et ‘emme, kas ma tegin midagi valesti?’.
ei, muidugi ei teinud. sest ma mäletan oma lapsepõlvest ka neid sooja vihmaga päevi-õhtuid, kui sai vihma käes õues olla ja ei olnud külm. see on ju täiesti eriline lõbu meie kliimas – sest isegi suvel kipuvad vihmad ikka jahedad olema. mul on hea meel, et selle sooja linnakevade kiuste sai ta mõne tunni väljas vihma käes möllata.
tagasi õnnestus ka sõita kuival hetkel. umbes kolm kilomeetrit on see ots.
kolmeteistkümnes
ma peaksin vist akna lahti tegema, et tuppa sooja saada. kuigi kraadi järgi pole siin ka külm. ometi on mul külm, hullult.
õue minnes ei oska riidesse ka panna. alles oli mingi täiesti külm, nii et ei lähe ju poolpaljalt õue. kuigi vist peaks hakkama harjutama.
ja õhtul ei saa ka midagi teha. hakkasin plaanima ennist, kuid siis meenus, et mul on veel ju kursused. nii et laps saab jälle õhtu läbi toas passida. vastikult hakitud päev, lõunal on tal trenn. aga no ise olen sellised valikud teinud.
samas, kui mulle eile tundus, et ma ei ole väga tõbine, siis täna tundub taas, et ikka olen küll.
muidu on kõik hästi. vist.
ainult päike võiks ka olla.
hetked öös
magama jäädes oleksin nagu kusagil mujal.
see tuba poleks nagu minu tuba ega see voodi nagu minu voodi. kusagilt kostvate häälte peale mõtlen, et huvitav, mis seal koridoris toimub. läheb mõni hetk tajumaks, et see on kõigest mu kass kõrvaltoas ja ma olen oma voodis.
peale seda ei tule tükk aega und.
hommikul ärkan ehmatusega, et miks äratus on kell 8 ja et laps on nüüd kooli hilinenud.
siis meenub, et täna peabki hiljem minema ja kõik on korras.
veidi üksikvanemakiunu
laupäevases Arteris oli taas teema lagunenud perekondadest ehk paha isa vs hea ema. linkida ei saa, sest see on tasuline artikkel.
ma ei ole tahtnud nendel teemadel väga palju kirjutada, sest need on pagana keerulised. aga miskipärast olen viimasel ajal nende asjade peale siiski väga palju mõelnud.
näiteks et tihti ongi laps manipuleerimisvahendiks, ükskõik kummal poolel siis. ilmselt tõesti on mingi hulk neid emasid, kes ütlevad, et isa last ei näe, kui ei maksa – aga ma arvan, et neid on ikka üsna vähe. või ka mingeid teistpidivariante, mida mu uimane pea praegu kinni ei võta.
näiteks et väga palju probleeme tulebki lihtsalt täiskasvanute oskusest ja tahtmisest teatud (lapsega seotud asjad) konkreetselt selgeks rääkida. see ju ei tähenda ometi, et vanemad peaks omavahel sõbrad olema või midagi. lihtsalt mõnes kohas tuleb keskenduda ainult olulisele ehk lapsele ja unustada oma ühine (sitt?) minevik.
näiteks et lapsele võibki kulutada kümneid tuhandeid kuus, aga kui seda võimalust pole, siis pole see ju võimalik? ehk siis ema ei peaks isalt välja nõudma üüratuid summasid; teiselt poolt jälle on veider see, et kui isa ei maksa, siis emal peab võimalik olema edasi elada ja ka lapse kulud katta. kui palju neid ikka on, kes lihtsalt majanduslikel kaalutlustel üritavad lapsest loobuda? moraalselt oleks see vist ikka päris karm samm. tegelikult on ikka parasjagu nõme küll, kui mehe sissetulekud langevad või ta hangib uue pere ja seetõttu enam ei saa normaalselt maksta. aga kuidas kurat see ema peab saama?
teisalt jälle, kui pole tegu just selle emaga, kes last isale ei näita, siis peab ju ka isal olema koht lapse jaoks? ehk isa ei saa ka ju päris tühjaks lüpsta.
või jälle see, et kui laps on ca pool kuud ühe vanema ja ca pool kuud teise juures, kas siis üldse peaks maksma keegi? nojah, riided ehk. aga söök, vesi, elekter kulub ju mõlemal pool?
jah, ma tean seda mudelit ka, millest Ieska kirjutab, aga (üksik)emana ei ole see mulle kuidagi meeldiv ega sobiv. kuigi lapsele oleks ehk tõesti kõige parem.
aga mis siin ikka.
igaühel on oma õigus. ja muidugi oleks palju kenam, kui inimesed elakski koos perena, lapsed ja nende pärisvanemad. ning ei ükski emane ega isane tohiks hankida rohkem lapsi, kui suudab üksi ülal pidada. sest loota pole ju kellelegi teisele.
(selline vähe kandendlik jutt, töö ja peavalu vahele)
esimene elu üheksast
sobiv illustratsioon selle loo juurde.
kas sina oled kooliküps?
ca aasta tagasi oli see raamat ka meie (emade) pundis popp teema. ega see oli jah.. üsna.. hariv.. raamat (oi kui hea raaaamat!). ahjaa, et millest jutt? raamatust ‘kuidas last kooliks ette valmistada’.
mina oleksin saanud hullu alaväärsuskompleksi, kui ma oleksin selle ostnud. sest ilmselt ei tuleks ma sealt isegi suure hulga ülesannetega toime, lapsest rääkimata.
no õnneks on siiski olemas täiesti tavalised koolid, kuhu saab sisse märksa lihtsamini 😛
ebatüüpilise lambapäeva meenutusi
nojah, ehk räägiks paari sõnaga seekordsest lambapäevast pikemalt. sest see oli üks pikk ja meeleolukas päev.
HOIATUS: taimetoitlastel ja muidu nõrganärvilistel mitte lugeda!
esiteks sain ma esimest korda poolikud rümbad – st ainult piki selgroogu pooleks. tavaliselt on ikka väiksemad tükid, kust on lihtsam ise edasi harutada. teiseks oli seekord tegu ka veidi vanemate loomadega – ehk luud sellevõrra tugevamad ja tükeldamine keerukam.
mul ei ole lihapakku ega kirvest.
nii ma veetsin mõne hea tunni oma elust vannitoa põrandal, suure lõikelaua ja vanakraamipoest ostetud Ikea noaga (mille tera on veidi lühem, kui klassikalisel kööginoal; aga tugev) ning nelja lambapoolikuga (ehk siis kaheksa koivaga, kõik muu juurdekuuluv ka muidugi).
mingi hetk tekkis tunne, et ma pean minema kirvest ostma. sest no tee mis tahad, lamba selgroo tükeldamine ei ole just väga lihtne. lõpuks sai muidugi kasutatud seda meetodit, et (kilekotis oleva) lambapoole peale põlvega suruda ja teist poolt painutada. ehk siis murdsin liigestest lahti 😛 mingi tõsine lihunik ilmselt ei kujuta sellist tehnoloogiat ettegi.
paari tunni jooksul oli mu puna-must-valges vannitoas maaliline pilt, kus suurem osa vannitoa (tumevalget) põrandat oli kaetud läbipaistvates kilekottides olevate lambatükkidega, suur lõikelaud oli maaliliselt punasekirju ja suur osa põrandat ka – kuigi mismoodi see viimane toimus, on natuke müstika. aga no ei jõua jälgida ka, et ükski verine kott või lihatükk üldse põrandat ei puutu (kinnitan, et põrand oli enne korralikult pestud).
peast käis hetkeks läbi mõte lausa pildistada seda, aga siis mõtlesin, et ilmselt on see liiga räige.
igatahes said lambad hakitud ja jagatud ja vannituba puhtaks tagasi.
hakkimise vahepeal õnnestus mul valmis keevitada meie lõpmatule oktoobrile vastav piparkoogi-juustukook
mida lapsel vahepeal külas olnud sõber kogu teemast oma kodus võis rääkida, ei oska ma ette kujutadagi 😛