lõunapoolne korter on hästi tore, kuni päike päevd läbi 20+ välistemperatuuri juures ei sära. hetkel on see elamine veidike kurnav, pehmelt öeldes 🙂
aga seda aega on muidugi nii vähe ja meie hallil aastaajal – mida on rõhuv osa – on tuppa paistev päike mõnus.
hetkel aga ootan tööpäeva, et natuke varjus püsida.
Aasta: 2010
lõuna jääkohvi ja raamatuga
resümeed lugedes pole see raamat siiski minust, kuigi kaanepildi, pealkirja ja paljude poolt minust loodud kuvandi alusel võiks ju olla 🙂
tööpäeva rõõmud
mina olen täna see, kes on täiega rahul, et pikk tööpäev ees.
sest siin on jahe!
mitte nagu nt kodus, kus iga liigutus ajab isegi minusuguse higistama.
kohvimasin küll ei tööta, taas; ja kaubamaja cesari salatis ei ole mitte rooma salat, vaid hiigelsuured tükid hiinakapsast, aga see on tühiasi. eks peab mingi hetk kohvi tooma lihsalt.
jõhvikalimonaad
see kuumus ajab jooma ning kui enam vett ei jaksa juua, on mõnus võtta midagi hapukat. näiteks jõhvikalimonaadi!
0,25l jõhvikapüreed
0,1-0,3l suhkrusiirupit (vastavalt maitsele, kui magusat jooki soovid)
0,1l laimi- või sidrunimahla
0,75l vett, soovi korral karboniseeritud
kalla kõik ained kokku, sega, aseta kannu või pudelisse ning külmikusse. joomisel võib lisada jääkuubikuid, jõhvikaid, laimi- või sidruniviile.
jõhvikapüree on pärit Marjasoost, aga ma usun, et korralik naturaalne jõhvikamahl (nt Taarapõllu oma) sobib ka hästi. Aura jõhvikajoogiga ma ei prooviks selle retsepti järgi, seal on juba vett ja magusainet sees.
suhkrusiirupi keetmiseks mõõda välja võrdne maht vett ja suhkrut (nt pool liitrit kumbagi), aja vesi keema ja kalla suhkur sisse ning sega pidevalt, kuni suhkur on kõik lahustunud. keema ei tohi siirup enam minna, kui suhkur sees on. ülejäänud siirup kalla purki ja aseta külmikusse, saad kasutada edaspidi ka jääteede-kohvide tegemisel. et siirup oleks maitsekam, asenasin ma osa valget suhkrut molassesega (ca 2spl).
kuna ma ise olen laimimahla sõber, siis kasutasin Rimis saadaolevat ICA laimimahla, mis on päris hea ja naturaalne. parim on muidugi värskelt sidrunist või laimist pressitud mahl, aga kõlbavad ka need, mis on rohelistes-kollastes plastiktopsides maitseainete juures. jälle – pakimahl ei sobi, sest see on timmitud joomiseks.
kui kasutada pudelivett (nt karboniseeritud, nagu mina hetkel tegin), siis peab see olema lauavesi, mitte mingi mineraalvesi, mis sisaldab sooli. mineraalvesi on niisama hea vahepeal juua, et väljahigistatud soolad tagasi saada 🙂
mõtted kuumast peast
absoluutselt iga liigutus ajab higistama. ma pole ca kolm ööd normaalselt maganud, sest pole õieti õhku (aknad on lahti) ja jalad valutavad ja kuidagi pole hea olla.
kuuajane emotsionaalne kõrgseis on ka lõpuks tagasi tõmbunud tavalisse ebamäärasusse. kus pead kogu aeg valvel olema, millal kirves selga lüüakse. ei tohi end hakata liiga mugavalt tundma – siis see ju tulebki.
ma ei unista enam ammu asjadest, millest tavalised naised unistavad. sest sel pole mõtet. minu elu on minu elu ja roosamannavahulised unistused jäägu teistele. õnneks oskan ma need juba eos endas maha suruda.
veider on see, et ka selle eest võib piki päid-jalgu saada, et neid unistusi-soove pole.
see palavus on energia välja tõmmanud. päike annab energiat, palavus võtab.
panen kõik jälle ‘pausi’ peale ja eksisteerin edasi.
imepärane kaubandus meie linnaosas
eile õhtul peale tööd, esialgsete plaanide ärajäämisel, tahtsin poest osta mandlilaaste ja vahukoort. lihtne. mõtlesin, et ei käi läbi ei Stockist ega Kaubamajast, sest koduteele jääb ju poode küll.
tulin trammist maha Soo tänava Rimi kõrval, panin korvi mandlilaastud ja jalutasin piimaleti poole. kus ei olnud kell veerand üheksa õhtul mitteüks pakk vahukoort. isegi kohta polnud, kus võiks olla, kõik oli kohvikoori (kohvil on koored 🙂 täis. umm.. otsustasin, et ei võta siis mandlilaaste ka sealt, sest mida ikka ühekaupa osta.
järgmine peatus oli Kopli tn värskeltavatud Maxima. kus ka sellisel kellaajal oli palju rahvast.
arvestades poodide vähesust Põhja-Tallinnas ning uudsuse võlu (mis omal ajal Minski poe Selveri kasuks välja sõi :() polnud see muidugi ime.
vahukoort oli lausa suures pakis, mis mulle imehästi sobis.
aga – ei ühtki mandlilaastu!
pekki!, mõtlesin ma – ja olin juba mõnevõrra targem ehk ostsin vahukoore ära.
ning jalutasin mingisse meie kohalikku väikepoodi, kust sain mandliliistud 😛 välja nägid nagu mandlilaastud, nii et ma ei näinud suurt vahet ja võtsin ära.
kuigi ma ei tea ise ka, milleks mul küpsetada oli vaja. pool tiramisut sai täna ära söödud koos paari sõbraga, aga nüüd on kapis veel lisaks poolvalmis kook.
ja esimest korda elus tegin nisujahust texmex tortillasid ka ise.
ah et mis vahel on texmex tortillal ja mehhiko omal? texmex tortillasse pannakse natuke küpsetuspulbrit ka 🙂
kuulamine
järjekordne meeldetuletus, kuivõrd oluline on teise kuulamine. kui ikka ei kuula teist inimest korralikult, võidki mõnest asjast valesti aru saada ja seega valesti tõlgendada. ja see võib isegi lahenedea hetke pärast, aga mingi närviline segadus on juba sündinud.
abiks ei tule muidugi, kui teisele poole mõtte pealt oma mõttega peale hüpata, nii et ei kuula teist lõpuni.
eiei, seekord ei saanud mina millestki valesti aru.
lihtsalt oli situatsioon, mis seda meelde tuletas.
kuula, mis öeldakse, ning ära pane omalt poolt midagi juurde. ning vajadusel täpsusta.
kanarull mozarellaga
poes olid hea hinnaga kanafileed, millesse polnud soola-vett süstitud. sai ka võetud ja otsustasin esimest korda kanafileerulle teha.
nagu ikka, sai vaadatud retsepte siit ja sealt ning siis oma variant kokku keeratud.
2 kanafileed
2 viilu mozarellat
3 päikesekuivatatud tomatit
mõned basiilikulehed
soola, pipart
1 muna
0,1l piima
8spl riivsaia
praadimiseks õli
hambatikke
tao kanafileed kile vahel laiaks. mina kasutasin lihtsalt vana kilekotti. seejärel lõika kumbki filee pooleks, et kokku tuleks neli rulli.
tükelda mozarella väikesteks kuubikuteks. nõruta päikesekuivatatud tomatid (kui võtad õlist) või aseta veidikeses vette (kui on kuivatatud variant). haki basiilikulehed ning sega juust, tomatid ja basiilik. maitsesta soola ja pipraga.
aseta igale fileele umbes supilusikatäis täidist ning keera filee ümber täidise. kinnita hambatikkudega.
löö muna kausipõhja lahti ning lisa piim, sega ühtlaseks. pane teisele taldrikule umbes kolmandik riivsaiast (selle kogus võib tulla teine, ma tegelikult ei pannud lusikaga :P).
kasta fileerullid korralikult muna-piimasegusse ning aseta seejärel riivsaiale. raputa peale veel riivsaia ning keeruta rulle, vajadusel raputa veel – nii, et iga rull oleks kenasti riivsaiaga kaetud.
jäta veidiks seisma, et paneering paremini kinnituks.
vala pannile ca 1cm õli ning lase kuumaks. aseta kanarullid pannile ja küpseta külge vahetades ca 15 minutit. kui kõik küljed on pruunid (mis juhtub varem, kui 15min pärast), siis keera kuumust maha ja küpseta ikkagi edasi.
serveeri suvel värske salatiga, talvel võid pakkuda ka kartulit või riisi.
