täna on see päev, mil tahaks hammustada. absoluutselt plahvatusohtlik olemine on. hoidku, et keegi mulle täna veel mingi nõmeda jamaga kaela ei vajuks (hm, milline on mittenõme jama?). ma tunnen end piisavalt tühisena, et hakata selle peale oma olemasolu agressiivselt tõestama.
lisaks on see kõige nõmedam ilm, mis üldse olla võib, hall märg löga. ma ei saa aru, kõik ütlevad, et eelmisest talves on siiber – et nagu mismõttes on selline tüüpiline eesti talve hall märg löga kui konkreetne külm ja lumi? a ju siis enamikele meeldib rohkem märjas lögas sumbata kui tavalises mittemärjas lumes.
ning algselt oli mu mõte kirjutada sellest, et viimased 12a olen ma end kord vähem, kord rohkem tundnud tropimagnetina. aga trammis jäin selle üle pikemalt mõtlema ja leidsin, et alates 15ndast eluaastast on olnud mõningad, mitte liiga pikad ega domineerivad perioodid, mil ma pole olnud tropimagnet. ja seda aega on ilmselgelt liiga vähe, võib-olla viiendik või veerand kogu sellest perioodist. ülejäänud, rõhuva osa ajast, olen ma (meestest rääkides, muidugi) tõmmanud ligi peamiselt mingeid troppe. troplus on ka väga erinev olnud muidugi. ja nõme on see, et ma ei ole üldse arenenud selles osas ja ei tunne ikka veel troppe kolme kilomeetri kauguselt ära. nad ju maskeeruvad ka väga nunnult ära, nii et kui avastad, on olukord juba keerulisem.
ehk siis, märksa lollikindlam oleks hoiduda kõigest, mis võiks viia mingi suhte või muu tõsisemani (misse muu on, ma hetkel küll ei tea isegi. seks ei ole midagi tõsist, näiteks, olen ma meestelt õppinud – muidugi siis, kui nemad seksivad. kui naine seksib kellegi teisega, siis on see väga tõsine.. ). aga ma arvan, et troppe tõmbaksin ma ligi sellest hoolimata.
muidu, võiks öelda, on harju keskmine novembrikuu kalapäev.