Kuu: oktoober 2010
hambutu lugu koertest ühistranspordis
mulle meenub üks paari aasta tagune lugu, kui trolli sisenes mingi seltskond sellised asotsiaalsuse poole kalduvaid tüüpe, koer kaasas. suukorvita. ja oh imet, trollijuhist tädi ei sulgenud uksi ja teatas kategooriliselt, et tema enne peatusest ei liigu, kui koer on maas või pannakse talle suukorv. tüübid üritasid vaielda, aga muu rahvas trollis hakkas ka õiendama (sest juht keeldus ju liikumast ja õhtune tipptunni aeg, kõik tahtsid jõuda, kuhu vaja) ning lõpuks läks koeraga tüüp maha.
täiesti normaalne ju, eksole. lisaks kooskõlas reisijateveo eeskirjaga.
aga kunagi hiljem ei ole ma midagi sellist näinud. küll aga on ühistransas aina rohkem näha neid suurkorvita penisid. tihti veel sellist suuremat tüüpi loomad ka. teha ei ole midagi. juhid ometi ju näevad, kui peale tulevad, aga sõidavad rahus edasi.
mina üritan neist loomadest kaugemale liikuda lihtsalt. oma ohutuse huvides. ilmselt ei nõua palju fantaasiat, et ette kujuta situatsioone, mis ka muidu ülirahuliku koera võivad panna ühistranspordis ärrituma ja hammustama. noh, kuna tihti on nende kaaslaseks ka mõni rohkem või vähem haisev tüüp, siis see veel juurde.
no ja alles ühel päeval trammis ronis jälle peale mingi tüüp koeraga. reisisaatja lähenes neile otsustavalt ja ma mõtlesin, et noh, kas tõesti midagi toimub või? reisisaatja-tädi seletas midagi tüübile, tüüp seletas midagi vastu, tädi naeratas ja rehmas käega ning läks kaugemale. ja see oligi kõik. tüüp istus rahus oma koeraga (koer pooliti ukse ees) edasi.
selle peale ei oskagi enam midagi öelda. eeskirjad on nõrkadele?
mailimise algtõdesid
päris hea valik asjadest, mis mailide saamise juures võivad tõesti juuksed püsti ajada, on Oatmeali lehel.
seal pole küll veel jõutud selleni, kuidas ahel (just mitme saajaga maili juures või listides) kilomeetripikkune vanade mailide saba järgi lohiseb – aga kuna ma kasutan viimasel ajal gmaili, siis see enam nii väga ei häirigi. enamasti ma lihtsalt ei tea, kui palju vanu kirju sabas on.
***
ma tahaksin olla kass. magada pool kuni kolmveerand päeva maha ja ülejäänud aja suurim mure oleks, et kas söök on ees ja kas on ülevaade toimuvast.
kasvõi vaheldusekski tahaks.
aga siis jälle ei taha ka.
sest on mis on, neid väikeseid rõõme on ka päris palju. mis sellest, et vahel ma nendest mööda vaatan. aga need on täiesti olemas, minu oma tillukeses maailmas.
vastuseks otsingule
näe, täna õhtul on olnud otsing ‘truudusetus andestamine’.
truudusetust ei ole mõtet üldiselt andestada. noh, kui ollakse just ma-ei-tea-kui-pikalt koos oldud ja on mingi ühekordne vääratus, siis ehk jah. aga muudel puhkudel toob see ainult jätkuvat jama kaasa. usalduse taastamine ei ole mäng, nagu elu tavaliselt nende truudusetute inimest jaoks on. ja nendega on nagu joodikute ja vägivallatsejatega: nad ütlevad alati, et see on viimane kord. tegelikult ei ole.
