Kuu: juuli 2010
imepärane kaubandus meie linnaosas
eile õhtul peale tööd, esialgsete plaanide ärajäämisel, tahtsin poest osta mandlilaaste ja vahukoort. lihtne. mõtlesin, et ei käi läbi ei Stockist ega Kaubamajast, sest koduteele jääb ju poode küll.
tulin trammist maha Soo tänava Rimi kõrval, panin korvi mandlilaastud ja jalutasin piimaleti poole. kus ei olnud kell veerand üheksa õhtul mitteüks pakk vahukoort. isegi kohta polnud, kus võiks olla, kõik oli kohvikoori (kohvil on koored 🙂 täis. umm.. otsustasin, et ei võta siis mandlilaaste ka sealt, sest mida ikka ühekaupa osta.
järgmine peatus oli Kopli tn värskeltavatud Maxima. kus ka sellisel kellaajal oli palju rahvast.
arvestades poodide vähesust Põhja-Tallinnas ning uudsuse võlu (mis omal ajal Minski poe Selveri kasuks välja sõi :() polnud see muidugi ime.
vahukoort oli lausa suures pakis, mis mulle imehästi sobis.
aga – ei ühtki mandlilaastu!
pekki!, mõtlesin ma – ja olin juba mõnevõrra targem ehk ostsin vahukoore ära.
ning jalutasin mingisse meie kohalikku väikepoodi, kust sain mandliliistud 😛 välja nägid nagu mandlilaastud, nii et ma ei näinud suurt vahet ja võtsin ära.
kuigi ma ei tea ise ka, milleks mul küpsetada oli vaja. pool tiramisut sai täna ära söödud koos paari sõbraga, aga nüüd on kapis veel lisaks poolvalmis kook.
ja esimest korda elus tegin nisujahust texmex tortillasid ka ise.
ah et mis vahel on texmex tortillal ja mehhiko omal? texmex tortillasse pannakse natuke küpsetuspulbrit ka 🙂
kuulamine
järjekordne meeldetuletus, kuivõrd oluline on teise kuulamine. kui ikka ei kuula teist inimest korralikult, võidki mõnest asjast valesti aru saada ja seega valesti tõlgendada. ja see võib isegi lahenedea hetke pärast, aga mingi närviline segadus on juba sündinud.
abiks ei tule muidugi, kui teisele poole mõtte pealt oma mõttega peale hüpata, nii et ei kuula teist lõpuni.
eiei, seekord ei saanud mina millestki valesti aru.
lihtsalt oli situatsioon, mis seda meelde tuletas.
kuula, mis öeldakse, ning ära pane omalt poolt midagi juurde. ning vajadusel täpsusta.
kanarull mozarellaga
poes olid hea hinnaga kanafileed, millesse polnud soola-vett süstitud. sai ka võetud ja otsustasin esimest korda kanafileerulle teha.
nagu ikka, sai vaadatud retsepte siit ja sealt ning siis oma variant kokku keeratud.
2 kanafileed
2 viilu mozarellat
3 päikesekuivatatud tomatit
mõned basiilikulehed
soola, pipart
1 muna
0,1l piima
8spl riivsaia
praadimiseks õli
hambatikke
tao kanafileed kile vahel laiaks. mina kasutasin lihtsalt vana kilekotti. seejärel lõika kumbki filee pooleks, et kokku tuleks neli rulli.
tükelda mozarella väikesteks kuubikuteks. nõruta päikesekuivatatud tomatid (kui võtad õlist) või aseta veidikeses vette (kui on kuivatatud variant). haki basiilikulehed ning sega juust, tomatid ja basiilik. maitsesta soola ja pipraga.
aseta igale fileele umbes supilusikatäis täidist ning keera filee ümber täidise. kinnita hambatikkudega.
löö muna kausipõhja lahti ning lisa piim, sega ühtlaseks. pane teisele taldrikule umbes kolmandik riivsaiast (selle kogus võib tulla teine, ma tegelikult ei pannud lusikaga :P).
kasta fileerullid korralikult muna-piimasegusse ning aseta seejärel riivsaiale. raputa peale veel riivsaia ning keeruta rulle, vajadusel raputa veel – nii, et iga rull oleks kenasti riivsaiaga kaetud.
jäta veidiks seisma, et paneering paremini kinnituks.
vala pannile ca 1cm õli ning lase kuumaks. aseta kanarullid pannile ja küpseta külge vahetades ca 15 minutit. kui kõik küljed on pruunid (mis juhtub varem, kui 15min pärast), siis keera kuumust maha ja küpseta ikkagi edasi.
serveeri suvel värske salatiga, talvel võid pakkuda ka kartulit või riisi.
kusagile suunatud mõtteke
peaks hakkama jälle midagi tegema ja toimetama. näiteks oma kodukandis. oli kunagi Kopli Selts, aga ma pole jälile saanud, kas ja mis sellega praegu on. Telliskivi selts on küll ka Kopli pool veidi midagi teinud, aga see on siiski teine piirkond.
kogukond on tore ja mina selline, nagu ma olen – et teeks natuke midagi.
seniks lugemist:
nihked
eile tuli mulle taas pähe see mõte, mis mul pea alati ameerika dramaturgiaklassika puhul tuleb ja mille sisu on umbes selline, et nende filmid ja nähtav elustiil on selline üsna pealiskaudne ja kerge; aga selle juures nende näidendid on nii sügavad ja mitmekihilised. ma tean seda, ent ometi see kontrast rabab ikka ja jälle.
ehk nagu ma reisilgi tajusin, rohkem kui kodumaal – on hoovusi, mida mitte iial võõrale ei näidata. aga need on ja kui osata, siis on neid veidi näha ka. ning need ilmselt jõuavad ka dramaturgiasse – kuid filmidesse miskipärast eriti mitte. või siis neisse, mis on tehtud näidendite järgi.
nihked selles, mida tahetakse näha ja mida laialt levitatakse ja selles, mida me tavaliselt ei näe.
neid nihkeid on elus veelgi, lähemal ja väiksemalt.
pealtnäha normaalne ja tark inimene, kes asub oma tööd tegevat parkimiskontrolöri juba kaugelt ebatsensuurselt sõimama. mis toob meenutuse, et veidi varem too inimene hüppas poes teenindajale peale – jah, oli küll teine hind tootel, aga seda saab öelda ka viisakalt ja oodata, mis vastu öeldakse. sest müüjad tunnistasid kiirelt viga ja läksid küll hinda vahetama, kuid olid nõus sildil olnud hinnaga müüma.
rääkimata sellest, et sama inimene ei kipu teenindajatega üldse viisakusvormeleid vahetama.
aga muidu on ta igati lugupeetud ja hinnatud inimene, kellest tegelikult sellist matslikust ei oskaks oodata.
või siis need nihked sõnades ja tegudes, mida pea kõik on kohanud. kus ilmselt ei mõelda oma sõnadele või ei mõelda tegudele, kus hea sildi all tehakse palju kurja.
ja kõik muu.
aga praegu on sulav ja ajatu juuli ning see kõik on kusagil eemal.
mojitot tahaks, aga ei viitsi.
Pikk päevatee kaob öösse, Eugenie O’Neill, Eesti Draamateater Keila-Joa mõisas.
juuli, nagu ikka, lõputu
täiesti selge, et suvel ei jõua nii palju kirjutada. kuigi ma nagu ei teegi nii hirmus palju asju. piisavalt, et pole kirjutamisaega õieti ja just nii vähe, et peaaegu et polegi millestki kirjutada.
juuksed on taas kord lühemad. peeglist vaatasin, et paras pedagoog olen sellisena 🙂
ning lõkkel grillitud liha ja köögiviljad on endiselt paremad kui pannil-ahjus tehtud.
juuli on endiselt ja ikka selline lõputu, rambe ja ülevalgustatud suvekuu; kevadise värskuse ja augustikuu sumeduse vahel.
kuna midagi pole halvasti, on ju kõik hästi.
eile õhtul, peale poolt päeva vembu-tembutamist, sai aega veedetud sõbrannadega. sinises köögis palju värske ja heaga.
