ma ei tea, inimesed ütlevad, et täna on vihmapäev – aga ometi oli ju piisavalt ka vihmatut aega. lausa tunde. lausa pool päeva. osa sellest hommikul ja osa pärastlõunal.
igatahes, peale esimest vihmasabinat suundusime taas merepäevadele, sest lapsele tundus, et ta ei saanud eile kõike tehtud. st, Lennusadamast siis jutt, Admiraliteedi äärde ei viitsind. kalaturg jäi ka ära, sest siis oleks pidanud kohe koju tagasi väntama.
kohapeal aga selgus, et teha oli veidi vähem kui eile, nii et tegelikult olime seal ‘ainult’ kaks tundi. tänane pluss oli suhteliselt rohkem pilves ilm – et kuum oli ikkagi, aga ei kõrvetanud lausa. loodetavasti ei saanud ma eilsele joodikupäevitusele väga juurde.
palavusega oli hea mõte minne Paljassaarde ujuma. Pikakari, nagu selle been nimetus nüüd on. no lihtsalt Stromka on selline tavaline mõttetu rand, kus lähed ja lähed ja lähed ja sügavaks ei lähe. ja lihtsalt vaheldust tahaks.
tegelikult arvasin, et poja läheb ujuma, aga ta sebis mind ka ligi. emade raske saatus…
kahe peale oli meil küll ainult üks rätik, aga saime hakkama.
grillida oleks ka tahtnud, aga säästukas ei pakkunud selleks õigeid vahendeid. njah.
mul on teist suve hull grillipuudus. ma saan aru, et kellel on mingi õu ja tuttavad pidevalt tulevad grillima, neil on suht kopp, aga mul on vastupidi. ma ei saa parata, aga lõkke kohal tehtud liha maitseb teistmoodi (kui on õigesti tehtud, mitte kõrvetatud, muidugi), kui ahjus tehtud.
ja aedviljad, mida saab ka grillida. ja üldse. mis ma teha saan siis, et mulle meeldib ja maitseb? ning et ahi ei anna iial seda õiget mekki.
kusjuures kodus on mingi uus been lauagrill..
koju sõites, taas läbi säästuka, hakkasid tulema esimesed piisad. mu esmane mõte oli, et jääks puu alla seisma, kaua siis ikka tuleb, aga noh, õnneks nii ei läinud.
sest ikka tuli.
mingi hetk oli meil akna all tänava asemel jõgi. see oli ikka ligi tund hiljem ja kogu selle aja oli sadanud.
rammestus.
