mingi väga nunnu jutuke meeste hämamisest.
tõesti, see on mingi kummaline fenomen. absoluutselt läbinähtavate asjade juurde on vaja mingit kummalist mulli ajada. ja jääb minulgi küsimus, et kas peetakse mind lolliks – või miks seda tehakse?
Kuu: juuli 2010
***
eile oli mitu mõtet, millega tänaõhtust töövaikust sisustada (no pole midagi teha, et pole pidevat tööd, vaid vahepeal on ‘augud’).
täna aga on teerulli-alune päev, energia mõttes, ja ma ei viitsi mitte midagi nendest mõtetest teoks teha.
tüüpiline.
30.07.
uuendasin eile blogisofti ja nüüd miskipärast on igasugu errorid ja asjad ja uus postitus ei ole üldse esilehel olemas. aga seda postitust avades saab liikuda uue juurde. on jama, ma ütlen 🙁
hääbuva valguse varjud
lõppude lõpuks on see siiski igaühe oma valida, mis ja kes tema elus kui tugevaid ja konkreetseid varje jätab.
kas need valikud ka alati mõistlikud on, ei oska keegi hinnata. ka takkajärgi mitte.
lahemaa serva peal
eile just mõtlesin (ja kirjutasin facebookis), et tahaks metsa.
ja näed, nagu loetaks mõtteid – saingi sobival hetkel sobiva küllakutse. jah, mul ei olnud võimalik küll ööseks jääda, aga igati vahva päev oli, metsa vahel mere ääres.
õhk oli soe, vesi karge (aga mõnus), olemine ajatu.
grill ei tahtnud muidu tuld võtta, kui tegime vanamoodsalt ehk paberi ja puudega. siis sai sõbranna ka minu reklaamitud grillmaisi proovida 😛 hallitusjuustseened ja natuke kana sinna juurde oli just paras söök.
täiesti mõnus suvine päev. isegi bussisõidud sinna ja tagasi sobitusid suurepäraselt.
saagirikas pühapäev
ma mõtlesin oma punases kotis olevast rohelisest saagist pilti teha, aga kui koju jõudsin, oli see meelest läinud ja saaks sai ära pandud.
suvine aeg. veider on see, et ajastus on nihkes. kevadel oli mure, et kas kõik valmib, pikalt oli ju külm. aga nüüd on vaarikad ja herned valmis ja seda on varem, kui meil tavaliselt.
saagikott polnud väga suur, sest tassisin käe otsas ja lisaks kuna last pole, pole ka suurt kokkamist. aga värske sibul on olemas, natuke herneid ja porknaid, punasesõstramoos läheb külma ja kurgid on soolas.
lisaks sai veel eilne töö täiendust.
ja kurk annab ikka tunda.
mustikad on tulemas ka. mailida võib, kui soovi on 🙂
laupäeva õhtusse..
absoluutselt ebalahe on loobuda oma hoolega plaanitud kultuursest laupäevaõhtust ja veeta see hoopis kodus sibula-paprika-tomatisalati, hulga kuuma tee ja kurgupihusti seltsis. tagatipuks selgub veel, et ma ei tule hoobilt kõige koduse video-audiotehnikaga toime ja ei viitsi pooluimasena eriti mõelda ka. vahel on lihtsam loobuda esialgsest mõttest ja kohanduda võimalustele.
hommik kulus niigi asjalikolemisele.
esa es mi vida.
nagu unenäos..
pilt Corbisest.
grillchill
kaamera oli täna mingis teises kotis ja ei saanudki grillmaisist pilti teha.
lõkkel tehtud värske (ma mõtlen, värske!) mais on ikka üle prahi. ahjus kipub kuidagi ära kuivama. aga lõkkel jääb mõnus mahlane isegi siis, kui on pealt tibake kõrbenud. nämm. kuigi mingit normaalset lahtist pole saada väga, on ükshaaval kilesse pakitud, ilge. ja üldse tuli väga hilja sel aastal.
ning ega peale ühte maisitõlvikut eriti midagi muud sisse ei mahugi. mis on muidugi kasulik minusugsele õgardile.
samas, lõkkel tehtud liha on ka hoopis teine kui mittelõkkel, nii et ahvatlusi on. külmkapis näiteks. teiseks päevaks.
suits ja leek annab oma osa.
päris bbq-d tahaks kah teha.
kilukarbisiluett on endiselt alles
aegajalt mingid tädikesed kilkavad, et kilukarbisiluett on ära rikutud. peamiselt on tegu inimestega, kes ei ole aastakümneid eestis elanud.
noh, kilukarp on endiselt alles. nö city on kerkinud sellest vähe eemale, üks asi, mis meie linnaplaneeringus on kas nimme või juhuslikult päris hästi välja kukkunud.
***
merepäevade tagajärg – ketendav nina. siiani ainult nina, aga kindel, et see nii ei jää.
asjad, millesse vahepeal natuke vahelduseks uskusin, hääbuvad taas.
ma ei saa aru, ma olen kusagil väga ammu millegagi väga mööda pannud. ja teen seda jätkuvalt. vahel nimme ja vihaga.
ma ei tea, kust see viha mu sisse tuleb?
vahel kingin endale hetki, kus on rahulolu.
