täna on öö nagu eile
ja sajad enne seda
ja tuhanded miljonid enne seda
lihtsalt üks öö
vaikne ja pime ja tühi öö
mis võtab mind oma embusesse hellalt
ja viib kõik mured ja vaeva
vähemalt
selleks ööks
Päev: 31. jaanuar 2010
***
ma olen keras teki all, sest on jahe, ja ‘jätkemindrahulemuidumahammustan’ on peal.
ainult kass tohib läheneda.
une näod, täiendamaks horoskoope tänaseks
You don’t have time for lunch? Or dinner? Better make time. No matter how little it may be, it’s something. Besides, it’s true what they say about quality vs. quantity.
Remember Mom asking you at least a thousand times if everyone else jumped off the bridge, would you? If you’re not sure, at least invest in a parachute.
******
tegelikult ma unes hüppamist-kukkumist ei näinud. peaaegu.
küll aga (ilmselt mõne eile sünnipäeval kuuldud loo põhjal) sai ühte uppunut otsitud. mina ei otsinud, mu sõbrad tegid seda. kummaline oli muidugi see, et uppumine ise oli toimunud umbes aasta varem. nii et ega keegi ei lootnudki muud leida, kui laipa.
koht ise oli nagu mingi kanal peaaegu keset linna.
siis nägin veel midagi, kuidas mul soovitati ühest seltskonnast lahku lüüa, kui ma tahan, et minuga halvasti ei läheks. jälle, mingi hoomamatu punt inimesi, kes reaalis iial kokku ei puutu. ma isegi ei mäleta, mis meid sidus. igal juhul oli mingi jama ja üks nendest nö. vaenlastest püüdis mind kusagil nurga taga kinni ja andis sõbralikult soovituse eemale hoida, kui tahan normaalselt jätkata.
jätkata millega, ma ei tea.
ja siis sai mingeid asju pakitud. kas siis seesama punt või mis? igal juhul visati meid kusagilt välja – aga taas, minu suhtes oldi leebed ja mina tegelikult ei pidanud minema.
kui ma niimoodi mõtlen, siis oli see umbes nagu lasteaed või algkool, sest me jagasime seal pilte ja muid nikerdusi; ning miskipärast oli seal päris suur hulk omi asju ka. ja raamatuid.
ning kindlasti ei olnud me lapsed, vaid ikkagi täiskasvanud.
kusjuures nüüd tuleb küll mingi lendamine-kukkumine sisse, meenus. sest mingil põhjusel olin ma korraga hoopis kogu selle asja kohal, umbes nagu läbipaistval katusel, ja tahtsin sealt lennata veidi kaugemal oleva papli peale. naljakas, et mul on meeles, et see oli just selline suur kõrge pappel.
aga ma ei lennanud välja, ma sain isegi mingi hoo sisse ja ei kukkunud kohe, aga paplini ei lennanud, enne pudisesin maha. haiget muide ei saanudki ja need nö. pahad tulid väga hoolitsevalt mu ümber.
siis ärkasin ma köhahoo peale ja mõtlesin, et selline benji-hüppe tunne on küll. või noh, peaaegu. et võtaks kusagilt hoogu ja hüppaks alla. kõrgelt.
aga ma ei olnud kindel, kas see kummipael peaks ikka ka olema või mitte. selle taustal tundub langevari päris hea soovitusena.