Aasta: 2009
remondieelne 2
toa tühjendamine on jube tegevus. korraga selgub, et asju on kohutavalt palju, ootamatult palju, üllatavalt palju. kogu ülejäänud elamine on neid täis.
ja kapid, mida teha nende kappidega? mähkida kilesse ja jätta ehituse ajaks sinna ja pärast mööbeldada? või? nende jaoks ei ole mujal ruumi ja osad ei käi lahti ka.
ma tunnen end saamatu, abitu ja jõuetuna.
P.S. voodijalg vajus ka jälle täiesti viltu..
remondieelne
kodu on nagu segapudru. kõik on ripakil, laiali, poolik.
mingite jõududega pean täna saama edasi pakitud. hea, kui keegi on abiks, siis asi liigub märksa paremini. nagu eile. täna vist nii hästi ei lähe.
ja siis on ikkagi vaja ehitada. KES, on selle juures suurim küsimus? karkass, midagi sinna ümber.. viimistleda võin juba ise ka. kiire on muidugi samuti.
soovitusi?
olemise kummalisi mõtteid
kodus olev laps paneb mind kuidagi liigutama. olen juba mingi hunniku koristamist, mida olen muudkui edasi lükanud, ära teinud. ei, see ei olnud mingi suur ja keeruline asi, aga vahepeal ma ei suutnud üldse midagi teha.
vaatasime eile sõbrannaga kahte mingit märulit ja arutasime selle kõrvale hoopis muid teemasid. tema on ka töötanud.. kohtades, kus on olnud pistmist inimestega, nende halva ja hea poolega, kus on vaja olnud teha kiireid otsuseid inimeste päästmiseks ja noh, ta on näinud elu igasuguseid külgi. ka isiklikus elus.
umbes nagu minagi 😛
ja nende märulite taustal arutasime hoopis seda, kui lihtne on kaotada suur pilt sellest, mis on oluline ning takerduda selle asemel hoopis pisiasjadesse. ja märksa lihtsam on nende pisiasjade tõttu olulised asjad üldse ära kaotada kui üritada nendeni tagasi jõuda.
ja et lõpuks me jäämegi ainult otsima.
ja seda ka, et tööalaselt võivad mehed on väga vastutavad, otsusekindlad, tahtejõulised – kuid suhete tasandil üsna tihti mitte.
ja jälle otsapidi selleni, et suur pilt meenub siis, kui oht sellele on liiga suur. ning et siis on vaja pingutada juba rohkem kui oleks olnud varem. ja mõnigi lööb selle asemel käega, eriti praegusele kiir-ajastul.
ah.
ma ei oska end väljendada piisavalt neutraalselt ilmselt.
saagu siis igaüks aru nagu soovib.
mõtteuid vananemisest
vananemine on selline kummaline protsess.
jõudsin korraga tõdemuseni, et ma ise ei olegi ainus, kelle vananemist ma ei suuda väga edukalt fikseerida. et neid inimesi on mu ümber rohkem ja neid on üsna erinevates vanustes.
miskipärast on osad inimesed kuidagi kinnistunud vanuses. ei, isegi mitte vanuses, see pole mingi konkreetne number. lisaks, noh, kui ma tean neid peaaegu läbi oma elu, siis ma ju tean ka ometi, ett nad on vananenud. aga siiski ei kipu pärale jõudma, et mõni, kes on kogu mu elu olnud turvaline keskealine, saab näiteks 70 või mõni, kes on koguaeg olnud noor, saab 50.
see lihtsalt ei saa nii olla. see on mingi trikk.
sest selle taustal tajun ma isegi, kuidas aeg on lennanud ja mul ei ole seda enam üldse nii laialt käes, nagu ma olen harjunud mõtlema. et ma pean arvestama, et see kõik on kaduv ja.. nii ongi.
ja mul ei ole ikka seda soovitud stabiilsust.
ja siis on need, kes ei vananegi enam edasi. sest mingil hetkel on nad mingil kujul lahkunud mu elust. ilmselt on mõnda neist päris kummaline kunagi kusagil veel kohata.
aga kõiki ei olegi võimalik kohata.
Karelil oli täna sünnipäev. sünniaastapäev.
vist on kuri tulekul*
* – pealkiri Bradburylt (ja tänud Allarile tähelepanu veale juhtimast)
***
ma sain oma töö lõpuks tehtud selle imeliku ühenduse otsas, ma saan ometi mõne tunni magada lõpuks.
vähemalt on lootust, et nüüd tuleb uni.
rohkem ma ei tahagi.
rohkem ma ei saagi tahta.
blogimootori dilemma
ma olen juba mitu puhku mõelnud, et tahaks wordpressile selle blogi ümber kolida.
aga.
ma ilmselt ei saa põhikataloogis kahte blogimootorit hoida. ja päris maha võtta vana ma ei saa, sest siin on ju veel kasutajaid.
eksport-import on sellise hulga sissekannete ja kommidega tavaliselt väga keeruline. kunagi üritasin.
või siis peaks ikakgi uuema MT installima ja vajalikke pluginaid ka.
ma pole selle tehnilise poolega jube kaua tegelenud, aga kummalisel kombel nüüd vist isegi oleks aega.
tööõhtus
kui hakkasin tööle jõudes kotist uksekaarti otsima, siis seda ei olnud. see tavaliselt tõre turva ei olnud ka väga tõre ja sain probleemideta kohale siiski. et avastada kaart oma töölaualt, nagu ma arvasingi.
üks veebikoht, mida meil tööalaselt vaja (partnerid), ei tööta ka peale oma kuutagust uuendust normaalselt. kolmas päev kirjutan enam-vähem sama probleemi kohta neile, et selline asi on – aga paremaks pole siiani läinud.
kannatust, ainult kannatust.
on kesksuvi. minu jaoks alati kummaline aeg.
kas ma tohin üle linna kogu kõrist karjuda, lihtsalt karjuda?
