Aasta: 2009
august
sügis hakkab kätte jõudma. lastesõimes maja taga on suvepuhkus läbi.
peale mu sünnipäeva ei ole enam heleroheline suvi. siis on kõik juba teistmoodi. ka valgus.
kuigi ma ei tea, kuhu see suvi sel aastal üldse mu jaoks jäänud on.
see oli kevadsuvi, kui ma istusin maja taga õues klapptoolil ja lugesin, lapsed sõitsid ratastega sealsamas. siis panin ma sellele suvele lootusi.
suvetõbine
keset suve mingi tatitõbi. üleeile hommikul oli kurk imelik, nüüd kaks päeva ikka üsna tõbine olla. teed ja rohud.
kas see on nüüd mõnest mu une-eelsest mereäärsest jalutuskäigust või sellest, kui ma reedel aina jahenevas õhus vihma kätte jäin.. ei tea.
või siis sellest, et kui on niigi kehv olla, on organism viirustele vastuvõtlikum..
tuba on lage ja materjalid ostmisel.
pilved
ma olen voodis pikali ja vaatan pilvi, mis kusagil teisel pool akent, puude ja majade vahel oma lakkamatut liikumist teevad.
täna on pilved hallikirjud ja moodustavad pigem mustreid, kui asju. vahel aga on nad asjad ja vahel loomad. täpselt nii, kuidas just on.
mulle meenus üks õhtupoolik, väga ammu. aastaaeg oli ilmselt sama, kellaaeg mitte.
istusime emaga meie suvila väikeses köögis ja vaatasime pilvi. siis olid need pehmed valged rünkpilved, pidevas muutumises vatitupsud. vaatasime ja arutasime, mida mingi pilv meenutab. tookord olid need pigem loomad ja inimesed, nagu rünkpilved ikka.
ma ei mäleta enam, kui vana ma siis olin. laps.
ma ei tea, miks see mälestus, selline tühine hetk, mulle korraga niimoodi meelde tuli.
mingi soojus ja rahu ja suveõhtu lõpmatus, kui kõik unistused on veel ees.
ja ma ei tea, mismoodi ma olen nüüd jõudnud siia, kus ma olen. mis on saanud sellest lapsest ja tema unistustest.
ja kas suudan mina pakkuda oma lapsele samasuguseid hetki.
remondieelne 3
loomulikult ei tea ma, millises kastis (ilmselt mõnes alumises) on mu fotokakarp ja kaamerajuhe. seega ei saa ma siia panna mõnda neist paarist pildist, mis viimastel päevadel tehtud.
kohutav kastide otsas elu.
millal see lõpeb, ei tea.
sest ehitus ikka ei käi.
raamatu otsinguil
ma ei tea, sobran oma märkmeid ja blogi ja asju ja ei leia viidet ühele raamatule, mida ma lugesin… aasta? kaks? tagasi, suvel. ma isegi mäletan, kelle käest ma selle laenasin. aga sellest pole abi.
mingi suhteraamat oli, kahe soomlase poolt kirjutatud minu mälu järgi. seal oli paar olulist asja, mida ma tahaksin uuesti üle lugeda. ja no ei leia. kuigi mul on meelest, et keegi kusagil veel kirjutas, et tahaks seda mult laenata ja ma vastasin, et see on mul omal laenatud raamat.
müstika.
15 min hiljem: muidugi leian ma raamatu nime mõni hetk peale seda, kui olen siia kirjutanud 😛
**
unenäos oli kõik reaalsem kui elus.
reaalsus on nagu halvas, odavas unenäos. ja ma ei mäleta, millal mu elu muutus selliseks.
ilmselt rohkem aega tagasi, kui arvakski.
muidugi on seegi käinud oma tõusude ja mõõnadega.
ma pean silmad avama ja selle unenäo maha jätma..
***
ma võin ju unistada end sinna
sinise taevalaotuse alla
kõrgemale kõigist ja kõigist
pilveviirgude vahele
loojuva päikese kohale
kartmata kõrvetada oma tiibu päikese käes
kartmata kukkuda alla
olla osakene taevast
aga mu elu on siin maa ja
mere lähedal
kus mul ei olegi kusagile kukkuda
kus ma tunnen seda pinda oma jalge all
kus vesi läheb aeglaselt sügavaks
tuul mis puhub laineid merele ja
kohinat puulatvadesse
maa mis kasvatab mulle süüa
ja mis hoiab mind oma pinnal
siin on need kivid ja see vesi ja need puud
mis hoiavad mu unistusi
ja kui ma vahel unistangi end sinna taevasse
(sest kõik me ju tahame sinna)
siis ikka jään ma selleks
kes on maa ja mere lähedal
ja mu unistusedki on
siinsamas