Aasta: 2008
saba ja sarvedega söök
kui ma loen ajakirjanduses pealkirja, et ‘lihatööstuses peab kõik minema müügiks koos saba ja sarvedega’, siis on vist aru saada, miks ma ei kipu ostma viinereid, keeduvorste ja üldse lihast poolfabrikaate. leiva peale sinki (poesink pole küll suitsuahju näinud enamasti) letist (sest viilutatud tekitavad kohutavalt hulgal pakendeid ja hind muidugi ka pea kahekordistub) ja kui kiirelt süüa vaja, siis pigem grillkana (vähemalt nad ei saa kanaga midagi väga hullu teha).
selle asemel keetsin eile 5 tundi puljongit ja suppi, nii et jagus sügavkülma ka panna. ja Jaama turult tõin päriselt suitsetatud sinki.
lapsekeskne
eile käis RM lasteaiaga Pääsküla rabas matkal. selgus, et ta on seal jube ennegi käinud, aga mitte minuga. mina ei saandki kaasa minna, andsin talle ainult fotoka kaasa. mõned pildid tegi ka.
homme on tal esimene eelkool. mõtlesin, et käime ikka natuke kusagil eelkoolis. las saab natuke koolist ka aimu. et ei ole päris nii nagu lasteaed.
ujumas pidi ta ka juba tublim ja julgem olema. rääkisin eile treeneriga veidi.
nüüd lähen suppi tegema. õhtul veel mõned lapsed külla tulemas. teen kohe suurema koguse, siis hea sügavkülma osa panna.
matemaatika üheksa eluga
väga tõsiseks ja sotsiaalseks kisub asi mul ära siin. veidi kassihuumorit vahele 🙂
allikas Muttscomics.
risti üle tänase Postimehe, oma mõtteid sekka
mu sotsiaalne närv on praegu kusagil kõrgel 😛
tänases Postimehes jäi mulle esimesena silma Wendre koondamisi puudutav artikkel. ma ei saa tõesti aru sellest, et Võhma on logistiliselt vale koha peal, aga Hiina ja Poola mitte. see vabandus kõlab ju ogaralt? räägitakse logistikast, aga ilmselt on põhjuseks pigem raha. igal juhul täiesti masendav vastuolu. pluss muidugi jälle kogu asja sotsiaalne aspekt. et toodame kaugel ja odavalt, selle asemel, et oma inimestele tööd anda. muidugi, jah, eks ostja tahab ju ka odavat kaupa, mõtlemata, kas tema oleks nõus sellise raha eest üldse midagi tootma, mida need töötajad saavad. ei, ma ei ole kahjuks siiani erand olnud 🙁
muide, seesama hinna teema – tegelikult ei tea ma kunagi ka kalli asja puhul, et palju ma maksan brändi eest üldse. tihti on küll vinge bränd, maksad hulluks, aga toodetud on ikka Hiinas ja ma usun, et üldse mitte palju parematel tingimustel kui poole odavam asi.
järgmine ‘tore’ uudis oli see, et koolitüdruk pussitas kaltsukamüüjat. no kus me elame? isegi secondhand-riiete nimel ollakse valmis tapma? maitea.. oleks siis üritanud, mingit kalli firma bränditoodet pihta panna, ikka kümnete tuhandete väärtuses. ei, see on ikka lausa piinlik. kaltsukas pussitada..
st ma ei arva, et üldse peaks midagi varastama või kedagi pussitama. aga see on veel kuidagi Eriliselt Madal värk.
Lauri Leesi artikkel arvamusküljel meeldib mulle. eriti just see klassinimekirjad versus seltskonnaajakirjandus. ma ei ole eriti sügavalt juurelnud selle üle, kas klasside nimekirjad peaksid päris avalikud olema või mitte, aga tõesti on seltskonnaajakirjanduse kõrval see ikka väga tühine probleem.
ja kui ma juba sinna veebilehele sattusin, siis jäi silma ka see, et autoliisingutega on juba probleeme. aasta tagasi ei uskunud seda küll keegi.
igal juhul paneb see mind tõsiselt mõtlema ühe autode ja transpordiga seotud idee üle, mida juba kusagil on rakendatud. aga ma ei ütle, mis see on 🙂
transpordist nii ja naa
kui tramm peatus 100 meetrit enne peatust kontrollida märguande peale, läks hulluks sebimiseks. kõik tormasid korraga kompostrite suunas. julgelt veerand trammitäit.
no mida?
kelle tagant me siis nüüd varastame?
hea on vinguda, et meie ühistransa on jama: määrdunud, vana, käib harva. aga kui me ei taha selle eest maksta, kust me siis parema saame, ah? pealegi ei ole meil need hinnad väga kallid ju ka, kui aus olla. aga see ongi seotud: kuni ühistransport ei ole kõrgel tasemel, ei taha keegi juurde maksta. aga kui me juurde ei maksa, siis ei muutugi midagi paremaks.
riik teatavasti panustab ka praeguste tõusvate kütusehindade juures maanteedesse, selle asemel, et ümber orienteeruda. ronge pidi vist ka vähemaks võetama (nagu oleks veel kuskilt võtta!).
kuigi, rongidest rääkides: miks meie rongid rapuvad nii hullult ja mujal oluliselt vähem? st ma isegi nagu aiman-tean, et miks, aga ikkagi jääb see küsimus.
ja siit edasi see, et ega meil ei läheks selline autoswapi kontseptsioon ka veel peale vist, nagu UK-s Streetcar.
ja veel edasi, et ma võin võtta omale koolitusse inimesi, kes soovivad vähendada autokasutust. mitte mingi grupi või kursusena, aga nö live-teenusena. idee on autovaba päeva korraldusmeeskonnalt pihta pandud 😛 kui on huvi, siis mail on lehe paremas veerus all olemas 🙂
kiri minevikku
ei, ma ei arva isegi, et sa sellele vastad või kuidagi reageerid.
ma arvan, et see on sellest, mis täna oli. et sa kuidagi hindasid midagi minutehtut, teadmata, et mina olen seal taga. mingid naljakad seosed tekivad kusagil vahel. eriti veidi joomase peaga.
näiteks see, et vahin mingeid suvalisi videoid ja filme ja jään korraga kinni kaadri pikkusesse. asi, millele ma ei osanud tähelepanu pöörata enne aastat 1999. lihtsalt. ja nüüd korraga vahel torkab nii kohutavalt silma.
või siis ongi seos siin. et ma vahin Massive Attacki videosid, kus paljude puhul on kasutatud pikki kaadreid ja äkitselt löövad asjad kokku. ma mõtlen korrada pigem operaatoritööle ning see tundubki olulisem, kui hilisem lõikus. kuigi mõlemad on olulised.
mul on eelmisest talvest video lõikamata.
või see, et ma saan aru, miks enamik tänapäeva nn fotograafe ei oska mustvalgega midagi peale hakata. sest nad ei taju valgust. võibolla ei taju mina ka, aga ma tean, et see on oluline – ning seega ma kas arvestan sellega kohe või mitte. sest mis oli fotograafia digifotograafia võiduni ja eriti mustvalgel ajal? mäng valgusega.
mult küsitakse nõu, et kas minna fotokursustele või millistele. või milline kaamera teeb head pilti. viimane küsimus on lihtne – see pole kaamera, see on inimene. aga kursused – ma ei tea. ma olen oma teadmised korjanud kokku erinevatelt inimestelt, nagu sina. ning muidugi lihtsalt teinud asju. ilnma üles märkimatagi, et mis ja kuidas. midagi jääb pikapeale niisama sisse.
viimasel ajal ka aina rohkem filmile. sest see digpiltide mass on väsitav, ma lihtsalt ei näri end sealt läbi. minu saamatus, ma tean. aga ma hakkan filmigagi end juba kindlamalt tundma.
või siis on midagi ikka kusagil seal kaugel, mida ma ei saa unustada ja mida tänapäeva digimaailm ei löö üle.
ma ei saa endast tehtud pilte/negatiive su käest kätte, onju? vaikimine tähendabki siinkohal nõusolekult.
paar sotsiaaldisaini mõtet veel
mulle meeldib see Mathilda Thuni slaid. mõneti võiks võtta seda nagu SWOT-i, kuid loob uued dimensioonid.
teine imehea slaid, mida Thun näitas, oli Stewart Brandi raamatust ‘The Clock of the Long Now’. see graafik jagab ühiskonna/keskkonna kuueks kihiks ja näitab nende suhtelist kiirust üksteise suhtes. seejuures aeglasemad stabiliseerivad kiiremaid või midagi sellist.
ma parem ei seleta liiga palju siia juurde, pildid ütlevad ise piisavalt.
fotokott taaskasutusest ja kaks sõna sotsiaaldisainist
ma olen siin nüüd sobranud igasugused sotsiaalse disaini projekte ja läbi ühe fotoprojekti jõudsin selleni, et LowePro toodab ka keskkonnasõbralikumaid fotokotte, nagu Primuse seeria kotid. nende kottide tootmisel toimub materjalide taaskasutus. ma ei hakka siia kirja panema, sealt lingilt saab täpsemalt lugeda juba.
kusjuures mulle meeldib see, et Primuse seeria kotid on mõlemaõlalistele inimestele. praegune kott mul on hea küll – aga et kiirelt toimetada, pean ma selle libistama vasakule õlale, mis on minu jaoks vale õlg.
väiksematest kottidest on saada Terraclime seeria omad.
eBayst saab kätte mingi täiesti viisaka rahaga pealegi, isegi kui toll juurde arvestada.
ma ei hakka hetkel kotti välja vahetama. sest vana koti kandmine ribadeks on ka väga loodussõbralik 🙂
aga seda konkreetset CollectiveLens lehte peaks meil ka propageerima. nagu ka SynchroniCitiest – seda viimast ma olen küll siin juba promonud.
kohalikest projektidest tuletas Allar mulle meelde Kalkari projekti CaptureHappiness. ma ei tea, mis seisus see tal praegu on, aga seda võiks veidi elustada küll 🙂
‘teie pin palun’
tulin Türi Selverist, pthui, Grossi poest ja mõtlesin, miks ometi nii paljud müüjad ütlevad, et ‘palun teie pin’, kui kaardiga maksta ja ometi näha, et klient ise ka passib pingsalt seda ekraani, kuhu samal hetkel see juhis ilmub. hea küll, kui ma ei passi, siis tuletagu meelde. aga et ikka kogu aeg öeldakse, siis mõnedel hetkedel see viskab üle. näiteks täna.
ja ma tean jah, et koola on üsna keskkonnavaenulik toode, aga ma ikka vahel tarbin seda. näiteks kui kohvi ei taha ja turgutust on vaja. noh, riisi ja liha tootmine on ka hullult keskkonnavaenulikud.
ah, ma räägin, see pilt läheb järjest kirjumaks.